Eesti naise mure: minu mehe ülemus ja ta meessoost kolleegid on täielikud tropid ja ma kardan, et ühel hetkel muutub ka tema selliseks
Minu mees töötab muidu näiliselt normaalses väikeses firmas, kus enamik tema kolleege on keskealised naised. Minu mees ise on kolmekümnendates, keskealistel naiskolleegidel on pered ja mehed ning minu jaoks nemad küll mingisugune oht ei ole. Probleem on hoopis nendes vähestes meeskolleegides! Ärge saage valesti aru, ma tean, et mu mees ei ole omasooihar.
Ka nendel vähestel meeskolleegidel on pere, naine ja lapsed. Aga mu mees on rääkinud, kuidas tema töökaaslastel on kõrvalsuhted, nad ei löö eriti kodustes töödes kaasa ja veedavad enamiku oma ajast tööl. Minu mees on täiesti vastupidine neile. Aga mis siis, kui see üks hetk muutub? Kuna ta veedab nendega siiski kaheksa tundi oma päevast, siis mis juhtub, kui ühel hetkel ta muutub samasuguseks? See on ju täiesti võimalik, sest kui nii palju aega kellegagi koos veeta, siis mine tea...
Me oleme seda ka omavahel arutanud, tema meelest olen ma paranoiline ja ta ütleb ka, et sellist käitumist vaadates ta pigem mõtleb iga päev, et tema küll selline ei taha olla. Aga heade suhete nimel naerab ikka nende nilbetele, naisi solvavatatele naljadele kaasa ja õhtuti mõnda teemat kodus arutades ütleb ta midagi jaburat, mille kohta ma saan kohe aru, et see rumal lause on saanud mõjutuse tema töökaaslastelt.
Jah, ma usaldan oma meest, aga kardan, et üks hetk ta murdub.
Kuidas ma saaksin kindel olla, et seda ei juhtu?
