“Jah, ka minul oli töökaaslane, keda teiste arvamus ei huvitanud. Käis poole kohaga tööl, laps kaasas. Laps juba enam-vähem kaheaastane, jooksis kontoris ringi, nii kui keegi püsti tõusis, oli laps tema kohal ja togis klaviatuuril nuppe, kritseldas tema pliiatsitega.

Siis tormas emme juurde, kiskus emme pluusi üles, nibu välja ja hakkas imema. Kõrvallaua ees istuv vanema põlvkonna meesterahvast klient ei teadnud, kuhu silmi panna — nii piinlik oli.

Edaspidi on see vanahärra enne kohaletulemist alati küsinud, et kas see lapsega töötaja ka kohal on — ja siis uue kohtumisaja määranud. Meil samuti piinlik, aga emmet ei huvita, tema arvates on viga meis ja eriti selles vanaaegse peenetundelisusega vanahärras.”