"Esimese hooga, kui asi ilmsiks sai, tuli ikka suur tüli majja, sest minu jaoks oli see tõeline šokk, isa oli samuti täitsa nõutu," kirjutab ta "Meil kodus ega ka tutvusringkonnas keegi ei suitseta ja siis äkki oma laps!

Nüüdseks on trall kestnud kokku neli kuud. Oleme piigaga pidanud tundidepikkusi vestlusi, riielnud, karistanud, heaga rääkinud, selgitanud asja mõju ja kahjulikkust ning proovinud põhjusteni jõuda, kuid ta ei oska ka ise midagi tarka kosta. On justkui õnnetu ka, aga küsimusele, et miks ja kas siis ilma ei saa, vastab, et "noh, ma proovin".

Seda oleme õppinud, et pahandamine ja tänitamine tulemust ei anna, siis võetakse hoiak, et "tõmban jah, mis te ikka teha saate".

Sõbrannad samuti tobitavad. Kolm suitsu päevas. Erilisi huvisid tal välja kujunenud pole. Mitu aastat käib meil vägikaika vedu, et panna teda erinevatesse huviringidesse, ent kusagil ta eriti kaua vastu ei pea.

Õppimisega probleeme pole, pea võtab lennult. Loomus on suht kärsitu ja elav. Kõike tahab ruttu ja ilma vaevata, vajab suur tähelepanu, sõpru korjab lennult. Kui temaga ilma asjade üle arutleme, siis on ta huvitav vestluskaaslane.

Aga see suitsetamise teeb mulle kohutavalt muret. Mida teha? Kas see läheb üle?"