Mul oli hiljuti kohustuslik arenguvestlus. Uurisin ka võimaluste kohta, et palk tõuseks. Ülemus ei hakanud punnitamagi, et vabandusi otsida, vaid ütles konkreetselt - vahendeid pole. Viitasin, et minuga samal astmel oleval meessoost ametnikul ju tõusis, ikkagi riigiasutus ka, kuidas on võrdsusega. Ta köhtas, et meie panused on veidi erinevad ja ma ju ka pean mõistma, et tal on mitu last, suuremad kohustused ja nii edasi.

See kõlab nii klišeeliku õigustusena. Tundus uskumatuna, et keegi seda kasutab. Aga nii on. Mu ülemus on 40ndates mees. Diplomitel ilutsevad uhked kraadid avalikus halduses ja finantsjuhtimises. Tasapisi karjääri teinud ja nüüd osakonnajuht. Meid on osakonnas kokku 19, naisi on vaid kuus.

Avalikus sektoris on palgad avalikud, teame, mis teised teenivad. Kuidagi on ta nii laveerinud ja ametiastmetel põhjuseid otsinud, et torkab silma, kuidas naisalluvate palgad on väiksemad. Vahe paistab silma ka tulemustasudes ehk nn jõulupreemiates. Seesama meeskolleeg, keda ka arenguvestlusel mainisin, saab ka tänavu suurema summa.

Kui meil oli asutuse suur juubel, kuulsin kõrvalt, kuidas pisut napsisena seletas ülemus vestlusringis tõsimeeli, et naised on kehvemad alluvad. Üks põhjus see, et neil on lapsed, kes tihtilugu haiged, mistõttu puuduvad naised töölt. Rääkimata lapsepuhkusest.

Isegi kaine peaga on ta mult korra ka otsesõnu küsinud - kas plaanin lähiaastatel lapsi saada? Kostsin, et ma ei tea, praeguse seisuga mitte, aga selles asjas ei tee ma viisaastakuplaane, mis kivisse raiutud. Mulle tundus, et ta solvus - vaatas, et ma ei võta tema küsimust tõsiselt.

Võib ju küsida, miks ma töökohta ei vaheta. Mulle meeldib valdkond, millega tegelen ja kui ülemus kõrvale jätta, teised kolleegid on meeldivad. Lihtsalt hinge peal hõõrub teadmine, et vähemasti ülemuse meelest olen ma alaväärne.

Olen sõbrannade käest kuulnud, et ega me olukord midagi harukordset pole. Sääraseid asju tuleb ette nii riigi- kui ka erasektoris. Šovinistide põlvkonnad ei ole välja surnud.