Shoreditchis oli Khalidi korteri uks paokil. Annabel kõhkles ja astus siis sisse. Korter oli segamini. Riided olid põrandale pillutud. Söögitoa laual oli pabereid laiali loobitud. Riiulil seisvatest kõlaritest kõmises nii valju räppi, et lävepakk tuikas jalgade all. Annabelil hakkas külm. Ta märkas, et aken on lahti. Kas ta peaks põgenema? Aga mis siis, kui keegi tuli tema järele — sülearvuti järele — ja leidis eest hoopis Khalidi? Kui Khalidiga on tema pärast midagi juhtunud, ei anna ta seda endale iial andeks.

„Khalid?” hüüdis ta. Vastust ei tulnud.

„Khalid!” hüüdis ta uuesti, sedapuhku nõudlikult. Ta kuulis magamistoast tasast voolava vee sulinat. Ta hakkas sammu kiirendades sinnapoole kõndima. Ta oli juba ukselingist haaramas, kui uks lahti paiskus. Annabel tõi kuuldavale vaikse karjatuse.

„Kristus, Annabel,” hüüatas Khalid. Ta tilkus dušiveest. Kaelas rippus tal käterätik, aga muidu oli ta üleni alasti. Ta kahmas rätiku kähku kaelast ja mässis keskkeha ümber, kuid Annabeli nägu oli piinlikkusest karmiinpunaseks muutunud. „Sa ehmatasid mind põrgu moodi.”

„Sina ehmatasid mind! Kui ma tulin, oli välisuks lahti ja muusika üürgas ja igal pool vedelesid riided … Ma arvasin, et …”

„Ma käisin jooksmas. Ning jah, ma olen laisk. Ma ei ole harjunud, et mul on keegi korteris.”

„Ei, see ei ole mulle tähtis! Ma kõigest …”

„Sa arvasid, et mind on röövitud?”

„Jah! Või midagi sellesarnast.” Annabel asetas käe südamele. „Jeesus, küll see oli hirmus. Anna andeks. Mul on vist närvid kergelt läbi.”

„Minul ka. Seepärast ma jooksma läksingi. Meil on tarvis Matthew’ arvutist kõnelda. Aga kõigepealt — kuidas möödus sinu külaskäik Fares Amiri juurde?”

„Võib-olla sa peaksid …” Annabel viipas Khalidi ülakeha suunas. „Ma annan sulle veidi aega.”

„Oh sa issand, anna andeks. Lase ma panen ennast riidesse.”

Annabel sulges enda järel magamistoa ukse. Ta korjas põrandalt Khalidi jooksuriided. Ta ei teadnud, kuhu need tuleks panna, ja jättis seetõttu korralikult virna laotuna tugitoolile. Ka Matthew oli niiviisi teinud. Ta viskas pärast trenni seljast võetud rõivad põrandale hunnikusse ja hüppas duši alla, ilma et oleks vaevunud neid pesukorvi tõstma. Annabel küsis endalt, miks see teda praegu nii väga häiris. New Yorgis ei olnud ta sellest hoolinud. Genfis mõjus see siiski solvavalt. Otsekui oleks Matthew eeldanud, et ta on seal mehe järel koristamas. Nagu poleks tal midagi paremat teha.
Annabel hakkas kõrvaldama segadust Khalidi söögitoa laual. Ta viskas minema tühja Starbucksi topsi ja asetas leivakoorukesega taldriku valamusse. Talle jäi silma korrastamata kuhi prinditud meile. Ta võttis need kätte ning tema pilk kinnistus Matthew’ nimele. See oli teistsugune meiliaadress — selline, mida ta polnud varem kordagi näinud.

„Ma pääsesin tema arvutisse,” ütles Khalid selja tagant. „See võttis üksjagu aega. Turvalisusega ta nalja ei mõistnud.”

Annabel kergitas meilivirna. „Mis need on?”

„Tema meilid. Justiitsministeeriumi mehele, kelle nimi on Hunter Morse. Ta pidas Morse’iga läbirääkimisi ühe kokkuleppe üle. Immuniteedileppe üle.”

„Aga ta ei olnud ju midagi halba teinud.”

„Noh, see ei vasta just päris täpselt tõele.” Khalid tõmbas laua juurde ühe tooli lisaks ja kutsus käeviipega Annabeli istet võtma. „Ma tahan öelda, et nende tegelaste — nende privaatpankurite — töö on aidata kliendil oma raha offshore-kontol varjata. Nii et ta vähemalt abistas teadlikult inimesi maksude maksmisest kõrvale hoidmisel.”

„Kuidas ta justiitsministeeriumi omadega ühendusse astus?”

„Otsustades selle põhjal, mida mina näen, lähenes Hunter Morse talle mõni kuu tagasi. Morse uuris Swiss Unitedit ja otsis pangast kedagi, kellega rääkida. Matthew’l oli nähtavasti kõrini sellest, kuidas Jonas Klauser äri ajas, seejuures iseäranis veel Bashar al-Assadi sarnaste inimestega. Matthew lendas New Yorki, et Morse’iga kokku saada. Pärast seda pidi ta Genfi tagasi lendama ja hakkama koguma mälupulkadele pangas olevate andmete koopiaid. Lepiti kokku, et ta saadab mälupulgad FedExiga Ühendriikide postkastidesse, kust need välja võetakse ja agent Morse’i kätte viiakse. Informatsioon pidi hõlmama nii kõikide oma raha Swiss Unitedis varjavate Ühendriikide kodanike kui ka rahvusvahelistele sanktsioonidele allutatud inimeste nimesid ja kontoväljavõtteid.”

„Ta pidi seda tegema. Kas ta tegi?”

„Noh, see meilivahetus sai alguse ligikaudu nädal enne tema surma. Ta ütles, et saatis osa informatsioonist, kuid tahab saada enne ülejäänud osa saatmist prokuratuurilt tagatist, et talle ei esitata mingisugust süüdistust. Ma arvan, et see ülejäänud informatsioon puudutas Matthew’ enda kliente. Nii et minu oletuste kohaselt oleks ta seda materjali Morse’ile saates esitanud süütõendeid iseenda vastu.”

„Aga ta … ta teatas ju ise seaduserikkumisest! Ta aitas neid vabatahtlikult. Miks oleksid nad pidanud otsa ümber pöörama ja talle süüdistuse esitama?”

„Morse ütles, et nad ei tee seda. Justiitsministeerium igal juhul ei tee. Kuid et väärtpaberikomisjoni ega maksuameti nimel nad rääkida ei saa. Matthew paistis olevat vihane. Ta tahtis ka väärtpaberikomisjoni ja maksuameti tagatist. Aga Morse arvas, et see oleks liiga riskantne. Ta ütles, et mida vähem inimesi asjast teab, seda parem. Ta tahtis, et Matthew teda usaldaks.”

„Ja siis? Kas Matthew saatis talle need andmed või ei saatnud?”

„Ma ei tea, kas tal avanes selleks võimalus. Kaks päeva hiljem sai ta surma.”

Annabel vajus tooli seljatoe najale. „Oo, mu jumal.”

„Ma tean. Annabel, mul on nii kahju.”

Nad istusid vaikides. Möödusid minutid. Viimaks vaatas Annabel üles. „Kas andmed on selles arvutis? Need andmed, mis ta Morse’ile saatis?”

Khalid noogutas. „Ma ei tea, kas just kõik. Aga seal on nii mõndagi. Annabel, see on hirmuäratav kraam.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Tal olid sülearvutis 117 inimese kliendiandmed. Ligikaudu pool nendest on kõigest lihtlabased maksupetturid. Tead ju küll — sellised firmajuhid, kes panevad raha hoiule Swiss Unitedisse ning ostavad selle eest kunstiteoseid, jahtlaevu ja mida iganes. Ega maksa mingisuguseid makse.”

„Ja teine pool?”

„Pole enam nii meeldiv. Seal on näiteks sinu sõber Fares Amir. Ta tegutses Assadi ja kõikide tema käsilaste vahendajana. Amiri kaudu voolas Swiss Unitedisse rohkem kui neli miljardit dollarit, mis kadusid seejärel numbrikontodele. See koht on nagu räpase raha hiigelsuur must auk.”

„Kas Fatima Amir teadis seda? Kas ka tema raha oli räpane?” Annabel võpatas. Ta ei suutnud taluda mõtet sellest, et Matthew abistas Assadi-sugust sõjakurjategijat. Üks asi on näidata mõnele firmajuhile, kuidas Ühendriikide maksuseadustest mööda hiilida. Aga aidata rahastada lõputut jõhkrat sõda süütute tsiviilisikute vastu on midagi sootuks muud.

„Minu arvates ei olnud. Matthew püüdis talle abi pakkuda. Ta küsis Morse’ilt, kas too saab hankida Fatimale vastutasuks tema venda ja Assadi võrgustikku puudutava informatsiooni eest varju­paiga Ühendriikides.”

„Ja kas Morse jäi nõusse?”

„Tal ei avanenud selleks võimalust.”

Annabel sulges silmad. „Khalid, ma kardan. Mul on kohutav hirm.”

„Kui aus olla, siis ka mina kardan. Mida sa Fares Amirist arvad?”

„Midagi on tema juures väga valesti. Kui ta ei olnud just see, kes laskis nad tappa, siis pisaraid ta selle pärast igatahes küll ei vala.”

Khalid krimpsutas nägu. „Ma kardan Fares Amiri palju rohkem kui Swiss Unitedit. Ja ausalt öeldes on juba Swiss Unitedki päris jube.”

„Ta ostis ühe maali. Ühe Monet. Pärast Fatima surma.”

„Tundub kuidagi veider. Ma pean silmas seda, et kohe pärast õe kaotamist. Kes väljendab oma leina sellega, et kulutab miljoneid kunsti peale?”

Annabel raputas pead. „Küsimus pole selles, et ta ostis maali. Mind häirib maal ise.”

Khalid ajas segadusse sattudes pea viltu.

„Maalil on Alpid,” ütles Annabel. „Mont Trélod. Ja see ripub otse tema kuradima kamina kohal.”

Annabel vaatas, kuidas tema sõnad Khalidile pärale jõuavad.

„See lennuk …” ütles Khalid silmi pärani ajades. „Ta kukkus alla …”

Annabel noogutas. „Ma pean ära minema,” sosistas ta. „Ma arvan, et mind ähvardab siin oht. Ma arvan, et kuni see on minu käes, ähvardab mind oht igal pool.” Mõlemad vaatasid sülearvuti poole.

„Sa pead Morse’i juurde jõudma. Tema saab sind aidata.”

„Ka mina arvan nii. Mul oleks parem kõigepealt Genfi tagasi minna. Oma asjad kokku pakkida. Jätta selline mulje, et ma olen sealt alatiseks lahkumas. Siis saan ma pärast Ühendriikidesse jõudmist arvuti Morse’ile viia. Kui ma praegu lihtsalt kaon, siis saavad nad teada, et midagi on toimumas. Nad tulevad mind otsima. Ja on võimalik, et leiavadki mu üles.”

Khalid vaikis ja pidas aru. „See on riskantne,” sõnas ta viimaks.

„Ma tean.”

„Aga sul võib ka õigus olla. Kui sa lähed tagasi, mängid lollikest ja siis minema sõidad, ei pruugigi nad sind kahtlustada. Isegi kui inimesi hakatakse kinni võtma, võivad nad oletada, et selle informatsiooni andis Morse’ile Matthew.”

„Just nimelt. Ma pean tagasi minema. See on ainus võimalus.”

Khalid näris huult. „Jäta see siia minu juurde,” ütles ta.

„Arvuti? Ma saa sinult paluda, et sa selle hoiule võtaksid.”

„Niiviisi on ohutum. Jäta arvuti siia. Seejärel korralda lend Ühendriikidesse ümberistumisega Heathrow’s. Ma tulen sulle sinna vastu ja annan arvuti sinu kätte. Seejärel aga mine otseteed Morse’i juurde. Kas klapib?”

„Kas sa oled ikka kindel? Mulle tundub, et ma olen su juba niigi ohtu seadnud.”

Khalid muigas. Ta võttis Annabeli käe ja surus selle pihkude vahele. „Mu sõber, minu juurde võid sa alati tulla.”

„Aitäh sulle,” sosistas Annabel. Ta kuivatas teise käe seljaga pisaraid. „Kõige eest.”

„Ära täna mind. Lihtsalt tule tagasi. Tule ühes tükis minu juurde tagasi. Kas klapib?”

Annabel noogutas. „Ma tulen,” ütles ta. Ta mõtles viimasele korrale, mil ta Matthew’ga rääkis, ja sellele, kuidas too laskis tal oma sõnu korrata.

„Sa ju tead, et ma tulen alati tagasi, eks ole? Tulen nii ruttu kui saan? Räägi mulle, et sa tead seda.”

„Jah, muidugi,” ütles Annabel siis. „Ma tean, et sa tuled alati tagasi.”