Nimelt olen ka mina regulaarselt juba aastaid taarat kogunud ja kui üks suur ämber saab täis, viin alati minema. Mitte otseselt raha pärast, vaid hoolin keskkonnast ja ei taha visata seda üldprügisse. Oleks mul kodu kõrval spetsiaalne konteiner, kuhu visata, viskaks vast sinna.

Ja nii olengi alati, kui taaraautomaadi järjekorras on oodanud ka mõni pensionär või kodutu, pakkunud oma kotitäit talle. Minu jaoks on see viis eurot selline pisike summa, mis mu elu ei muuda, aga te peaksite oma silmaga nägema, kui tänulikud on need inimesed, kellele oma taara kinkinud olen.

Viimane kord liigutas mind südamepõhjani. Nimelt läksime elukaaslasega taas kodu lähedal olevasse masinasse taarat ära viima ja järjekorras oli meie ees kaks inimest, üks juba tegutses ja teine oli pensioniealine naisterahvas.

Minu elukaaslane siis pakkus taaskord oma kotitäit sellele naisele, mille peale too pisut pahase tooniga vastas: "Miks? Mis mina sellega teen."

Tahtsin juba omaette muigama hakata, et naine vist solvus, sest meie küsimusest võis talle jääda mulje, et peame teda vaeseks. Mu elukaaslane siis vastas talle, et "me lihtsalt ei viitsi siin oodata". Ja kuigi naine vaatas meid pisut kahtlustava näoga, ütles ta lõpuks siiski, et võib küll selle kotitäie endale võtta.

Kui aga mu elukaaslane talle veel ütles, et kotis peitub ca 5 euro väärtuses taarat, ehmatas naine ära: "Ma ei saa nii suurt summat ju ometi vastu võtta!" Ütles veel, et oleks tal rahakott kaasas, annaks kohe sulas tagasi.

Sel hetkel sain ma jälle aru, kui erinevalt inimesed raha ikka näevad ja kui halvasti meie pensionärid elavad. Hakkas südamest kahju ja oleks mulgi rahakott kaasas olnud, oleks vist kõik oma säästud tahtnud talle anda.

Viis eurot ühele võib olla liiga vähe, et kümme minutit järjekorras oodata, teisele aga mitme päeva toidulaud.