Peep Vain: liigse turvatunde tagaajamisega magame maha seiklused

Peep Vain ütles kord naljaviluks oma toona kümneaastasele tütrele: „Tead, su isa on muude asjade seas ka kirjanik.“ Tema vastus tegi ja teeb praegugi Peebule nalja: „Issi, sa pole mingi kirjanik. Kirjanik on see, kes on kirjutanud vähemalt kaks raamatut. Sina oled kirjutanud ainult ühe!“

Vain on pärast seda valmis saanud teise raamatu. Nimeks on sellel „Keset elu“ ja Vain kirjeldab selles peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda enda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahuolu ja rõõmu.

Vana-aasta lõpu ja uue aasta saabudes on Peep Vainu raamat ”Keset elu” hea lugemine, pannes lugejaid mõtlema sisekaemuslikele ja eksistentsiaalsetele küsimustele. Peep küll mainib enda teoses suuri muutuseid iga kümnendi täitumisel, kuid tegelikult toob ka iga uus aasta uue hingamise, olemise ja tunnetuse. Tasub alati olla valmis rohkemaks, kui praegune ettekujutus seda võimaldab.

Avaldame Peep Vainu raamatust inspireerivaid mõtteid.

• Meie ümber on teised inimesed alates pereliikmetest ja sõpradest kuni tuttavate ja võõrasteni välja. Keset elu olemine tähendab olemist keset inimsuhteid. Nagu ämblik, kes istub võrgu keskel. Selle analoogia järgi ongi igaüks omaenda elumaailma naba või keskpunkt.
• Mõnes mõttes võiks öelda, et mina ja sina, meie kõik, olemegi elu. Vähemalt meie enda elu. Või nii mulle isiklikult tundub. Kuigi elu üldiselt kipub juhtuma nii, nagu ta juhtub, on mul siis selle üle suur annus kontrolli.
• Toetudes kogemusele, et iga kümnendiga toimuvad suured muutused, olen aru saanud, et tasub rohkemaks valmis olla, kui praegune ettekujutus seda võimaldab.
• Tasub vanusest sõltumata ikka ja jälle elu üle järele mõelda. Mitte ainult möödaminnes, sportides, pikemalt autoga sõites või voodis und oodates, vaid süsteemselt, põhjalikult, teadlase kirega.
• Kui proovid näha kõiki võimalusi (mitte pelgalt tõenäoseid arenguid), siis see avab loovuse ja esiletulevad asjad, mis pole sulle seni isegi pähe tulnud.
• Kaks suurt valdkonda, kus armastus, valgus ja looming võiksid olla rikkalikult väljendatud, on inimsuhted ja loov eneseväljendus. See, kui palju ma edaspidi just neid asju kogen ja välja annan, on väga suuresti minu enda teha.
• Usun, et enda ja teiste surma ning surelikkusega päriselt leppimine (mitte salamisi või avalikult sellega jonnimine) on hiljemalt elu teises pooles lausa hädavajalik, mitte lihtsalt kasulik. See võimaldab elada vähema hirmu- ja suurema kergustundega.
• Ajapikku olen jõudnud veendumusele, et vanemate täielik vastuvõtmine just sellisena, nagu nad on, on parim kingitus, mida endale ja neile teha. Mida varem, seda parem – soovitatavalt siis, kui vanemad on veel elus.
• Inimese õnn ja tervis sõltuvad paljuski kahest tegurist, mis on tema enda kontrolli all: elu- ja maailmakäsitlusest ning isiklikest standarditest. Nagu kannatused, nii on ka õnn ja tervis paljuski inimese enda teha.
• Liigne turvatunde tagaajamine teeb meid ettevaatlikuks ja me magame maha seiklused ja uued võimalused.