Ema jõulukingitus tütrele: "Vaata, et sa kellelegi ei räägi, et sul depressioon on! Pole meile seda häbi vaja!"

Mul on olnud raske aasta, aga keegi teine seda ei tea. Olen üks paljudest, kes teeb nägu, et kõik on suurepärane ja elu on lust ja lillepidu, aga sisemuses võitleb iseendaga igal hommikul, et üldse voodist välja saada. Selle nimi on inglise keeles “smiling depression”. Läks aega, et seda iseendalegi tunnistada, veel kauem läks julguse kogumiseks, et seda oma perele öelda. Enne jõule ma seda siiski tegin ja sain jõulukingiks halvima võimalikest reaktsioonidest.

“Pole sul häda midagi. Näed, naerad ju! Mis pagana depressioon? Sinust ei saa küll aru, et sul midagi viga oleks. Jumala vale diagnoos pandi,” teatati mulle. Lisaks veel soovitus: „Ära sa seda juttu nüüd kuskil mujal küll räägi, pole teistel vaja teada, et sa hulluarstil käid.“ Pikalt arutati isekeskis, et üks õige depressiivik vedeleb voodis, ei pese juukseid ja kindlasti võtab kaalust palju alla. Mina nendele tüüptingimustele ei vasta, järelikult pingutas arst diagnoosiga täiega üle ja kogu see jutt depressioonist on täielik jama. Ja siis muidugi veel see jutt, et kõigil on raske ja ega kõigil seepärast veel depressioon pole.

Mis mul muud üle jäi. Naersin kaasa ja noogutasin pead, et jah, ilmselt on valediagnoos ja arst tahtis mu lihtsalt ruttu kraest ära saada. Sellega jutt lõppes ja rohkem teemat üles võetud pole. Loomulikult ei räägi ma ise ka sellest enam rohkem mitte kunagi. Ja ilmselt ei räägi ma nendega üldse enam millestki peale „kuidas tädi Sirje elab“ vms absoluutselt tähtsusetust.

Keegi mu perest pole küsinud, kuidas ma ennast tegelikult tunnen või kas ma vajan mingit abi. See teema maeti kiiresti ja vaikselt maha. See tegi haiget. Veel rohkem haiget tegi soovitus vait olla ja seda teemat mitte laiema ringiga jagada. Muidugi on raske paluda mõistmist inimestelt, kes päriselt ei teagi, mis see depressioon on ja kuidas on igal hommikul ärgata mõttega, et jälle tuleb üks päev üle elada… aga äkki ei tule, äkki juhtub ime ja ma saan südamerabanduse või jään auto alla vms, mis lõpetab selle kohutava ängi, valu, meeleheite ja piina.

Tegin pärast seda vestlust otsuse, et kindlasti ei lähe nendega jõule pidama. Muidugi valmistan ma neile tohutu pettumuse, veel suurema kui sellega, et oma diagnoosiga lagedale tulin. Mul soovitati „rohud sisse võtta“ ja ära kannatada, sest me alati istume perega jõuludel koos ja nii on tehtud alati ja mingi depressioon seda takistada küll ei saa. Nende meelest. Minu meelest saab küll ja takistabki. Nii et ma siis olen üksinda. See kindlasti ei aita mu paranemisele kuidagi kaasa, aga kahtlemata oleks hullem variant minna sinna head nägu tegema ja teesklema, et kõik on korras.

Siit tuleb siis ka soovitus kõigile, kelle sõber, sugulane, kolleeg või pereliige ütleb, et tal on depressioon. Jumala eest ära hakka pihta jutuga, et kõigil on raske või pealtnäha oled ju normaalne, mis draamatsed! Püüa mõista, et selle haiguse tunnistamine on juba väga suur samm ja kui sina oma teadmatuse või hoolimatusega ütled midagi nii rumalat nagu „pole sul häda midagi“, oled sa teinud väga palju halba! Küsi, kuidas saad abiks olla, mida ta vajab ja hoia temaga sidet, sest ta ise tõenäoliselt selleks suuteline ei ole. Ole lihtsalt olemas, sellest on suurem abi kui ettegi kujutada oskad! Eriti jõulude ajal, kui üksildustunne ja kurbus võimust võtavad!