Õnnetu naisterahvas: minust on saanud „nähtamatu naine“, keda mehed enam tähele ei pane... Aga olen alles 35!

Mulle on alati meeldinud tähelepanu ja komplimendid. Teismeeast kuni laste sünnini pidasin end üsnagi kenaks tütarlapseks ja põhjendatud oli see arvamus sellega, et mulle vaadati tänaval järele, naeratati, tehti komplimente ja huvilisi oli alati rohkem kui üks.

Ma polnud litsakas tähelepanujahtija, sest selline elustiil on mulle alati vastuvõetamatu olnud, aga tuleb tunnistada, et komplimendid ja naeratused tänaval meeldisid mulle väga. Paistab, et nüüd, kui ma olen 35 aastat vana, on see aeg minu elus läbi saanud.

Mõtlesin, et see aeg naise elus jõuab kätte umbes 45-55aastasena. Mõnel veel hiljem ja mõnele jäädakse eluaeg järele vaatama. See, et mina olen nüüd üks neist nähtamatutest, on minu jaoks ausalt öeldes šokk. Kusjuures kõige hullem on see, et ma ei tea, mida ma teisiti teen kui varem! Soeng on sama – pikad juuksed, kannan lahtiselt enamjaolt. Kortse nagu ei paista eriti. Mõned muidugi on, aga ole näinud palju hullemas seisus omavanuseid. Kehakaal ja figuur on ka suhteliselt endised, 38 suurusnumber ja umbes 60 kilo. Julgen kanda lühikesi seelikuid ja liibuvaid särke. Omast arust suudan inimestega normaalselt suhelda ja ei ole liialt pealetükkiv ei oma riietuse kui suhtlusstiiliga. Kui võrdlen ennast paljude teiste omavanustega, siis näen enda ümber palju „tädisid“. Püüan kõigest hingest mitte olla „tädi“.

Ja ikkagi ei saa ma enam tähelepanu ja olen selle pärast õnnetu. Ma ei taha olla vana, aga ma ei tea, kuidas aega tagasi pöörata. Jah, vananeda tuleb väärikalt ja viisakalt ning olen sellega täiesti nõus, aga 35aastaselt ei ole ju naine veel nii vana?! Või on siiski? Mõtlen, et mis see on, mis on minus kaduma läinud, mis enne oli. Selge, et naine, kes on sünnitanud ja kooliealiseks kasvatanud kolm last, ei ole samasugune nagu 20aastane üksik ja uljas plika. Ei tahaks iial enam olla 20aastane, see oli täitsa kohutav aeg minu meelest. Nüüd tunnen ennast hoopis kindlamana ja targemana, aga kindlasti mitte ilusamana.

Ilu aeg on läbi? Komplimentidega ja meeste tähelepanuga ongi kõik? Tuleb vaadata passi, rätik pähe siduda ja kodus seebikaid vaatama hakata?

Tahakski küsida Naisteka vanematelt lugejatelt, et millal teie märkasite, et olete meeste jaoks nähtamatuteks muutunud? Kuidas sellega leppisite ja mida tegite, et end uuesti ilusa naisena tundma hakata?