Kirjanik Regina Jaakson: neid, kes kellegagi suhtes olles ei märkagi ühtegi teist, on ilmselt vähe
Peale minu esiteose, "Kõige magusam vili" ilmumist on minu poole pöördunud nii paljud (enamasti naised), kes on mulle öelnud: "Regina, sa kirjutad just täpselt minu tunnetest!" Mitte küll üks ühele, ehk et alati ei ole kellegi sõbrad haaratud, aga sellegipoolest on tulnud üllatavalt palju signaale, et seda päris elus nii paljudel toimubki. Vaevalt et just nii kiremaialt ja draamahõnguliselt, nagu mu väljamõeldud looga raamatus, aga siiski.
Selle valguses kipun arvama, et neid, kes kellegagi suhtes olles ei märkagi ühtegi teist, on ilmselt vähe. Ja see ei olegi etteheide või moraalitsemine, vaid tõdemus, et inimestena on meil tundmused, ihad, soovid, meeldivused, vähemmeeldivused jne. Ju on see inimeseks olemises ja meie hingelisel teel vast selline arengumoment. Iseasi muidugi, mis nende tunnetega peale hakatakse....
Kas hakataksegi petma, kus siis võib loo lõpplahenduseks olla väga õnnelik muinasjutuline kolmnurk või drastiline põrgu, või siis elatakse kellelegi rääkimata, ja ka midagi tegemata, lihtsalt enda tundemöllus.
Peale kõige viimatist kirja pälvis aga minu tähelepanu asjaolu, et päriselt ongi olemas reaalseid näiteid, kus on lapsedki sündinud salasuhetest. Nimelt siis kirjutas mulle üks naine, kes ütles, et ta selgelt mäletab lapsepõlves, et nad pidid naabripoisiga alati õues mängima, kui naabripoisi emal oli külas poisi isa sõber. Veidi hiljem sündis sinna pere uus laps. Ja nüüd aastaid hiljem pärandas seesama isa sõber oma Tartu korteri sellele sündinud lapsele... Tal rohkem lapsi ei olnud.
Ja selliseid näited on ilmselt veel. Ju oli ka aeg teine, ei olnud turvaseks nii populariseeritud kui tänapäeval ja vast ei olnud ka võimalusi ega vahendeid nii palju, et soovimatut rasedust ära hoida.
Selle valguses jäin mõtlema, et mina ise olen sündinud suhtes, kus mu ema ja isa just väga palju koos ei olnud ning olen enda isa ühe korra elus näinud. Minule teadaolevalt ei ole teda kahjuks enam ka elavate hulgas.
Täiskasvanu eas mul temaga kontakti saada ei õnnestunudki. Ma ei oskagi öelda kumb oleks parem variant, kas see, mida ma raamatus kirjeldasin või see lugu, millises lapsepõlves mina kasvasin, aga ühes olen ma kindel: sellises tunnete virr-varris on ilmselt võrdlemisi keeruline jääda ratsionaalselt mõtlevaks, nii et ma kipun arvama, et tõenäoliselt on meie seas nii mõnigi inimene, kes ongi sündinud sellise suhte tulemusena, mida ta tegelikult ei oskakski ette kujutada.
"Teadmatus on õndsus", saab selles kontekstis hoopis teise värvingu.
