Noor naine: kõlab kui linnalegend, et 30ndates mehed ikka vanemate kulul elavad! Võta näpust, kohtasin ühte säärast tossikest
Ma maksan igakuiselt kodulaenu ja pole vanematelt raha küsinud aastaid. Viimati siis, mil ülikoolis käisin ja samal ajal ühes baaris töötasin. Vahepeal oli kuu lõpus seis selline, et pidin alandlikult tunnistama, et mul oleks pisut abi vaja. Rõõm oli suur, kui sai poest süüa osta ja uue šampoonigi takkapihta.
Eks taolised kogemused panevad raha väärtust rohkem hindama. Mu tutvusringkonnas on inimesed minusarnased - ei ole keegi sündinud hõbelusikas suus. Töötatakse end ise üles. Veidi enne palgapäeva ohkame, et miks see küll kiiremini ei tule.
Olen lugenud meediast igasugu artikleid ja kirjeldusi, et väga palju on mehi ja ka naisi, kes jäävad vanemate kulul elama. Räägitakse nn lumehelbekeste põlvkonnast. Seda sõna ma muide vihkan, kõlab nii stereotüüpselt.
Olen pigem pidanud seda ka linnalegendiks, ülepaisutatud probleemiks. Kui ikka ise töökoht leida ja rea peale saada, miks vanemate kulul elada? Mis saab eneseväärikusest?
Mõni aeg tagasi aga sain ootamatu kogemuse, mis illustreeris, et ehk mõtlen liiga kitsastes raamides.
Sain Tinderi vahendusel tuttavaks ühe noormehega. Piltidel nägi ta väga sümpaatne välja. Mulle meeldib reisimine ja oli tore näha, et mitmel ülesvõttel oli ta maailmas seiklemas, muu hulgas näiteks New Yorgis. Töövaldkonnaks oli märkinud, et finantsalal. Kõlab ju hästi.
Rääkisime veidi üldiselt juttu ja saime siis ka kokku. Ta tundus jätkuvalt päris tore ja eks me rääkisime väga üldsõnaliselt. Ta ütles firma nime, kus töötab, aga ei täpsustanud, et see kuulub ta isale. Ta jättis ka muidugi mainimata, et korteri sai ta ka pere rahade eest. Hiljem sain teada, et kui ta vanaema suri, müüdi tema korter ja see raha läks siis pojapojale.
Olin alguses veidi sinisilmne. Alles hiljem nägin, mis elu ta päriselt elab. Tunnistan ausalt - see hämmastas mind niivõrd, et jäin temaga veidi kauem suhtlema ainuüksi seepärast, et üritada veidi mõista.
Võtan lühidalt kokku, mis teada sain. Nagu eespool mainisin, siis korteri jaoks ei pidanud ta ise pennigi investeerima. Kodu on tal enamik ajast kui seapesa, kord kuus käib koristaja üle, pärast seda on mõnda aega veidigi ilmekam.
Ta vanemad elavad linnast väljas oma majas. Tihtipeale ongi ta ka vabal ajal pigem seal, mitte oma Tallinna kesklinnas asuvas korteris. Ta luges mulle plusse - toit on laual, suur telekas, vanemate näol ka veidi seltskonda. Ta kurtis, et üksi elamine on veidi väsitav.
Ta töötab oma isa firmas ja vähemasti mulle tundub, et see on suhteliselt näiline töökoht, et lihtsalt pojakesele veidi elatist maksta. Ta vanematel paistab raha palju olevat, pole probleemi. Ta haridustee on katkenud: küll õppis ärijuhtimist, siis avalikku haldust ja veidi isegi informaatikat. Kõik õpingud jäid pooleli.
Mis reisimisse puutub, siis üldiselt on ta käinud vanematega või siis ikkagi vanemate kulul. Mulle näis, et ühtegi tõsisemat suhet pole tal ka olnud.
Ta ei oskagi elada nn meie mõistes tavalist elu. Kõik on ette ja taha ära tehtud ja vanemad on kui hoiupõrsas, kust raha kunagi otsa ei saa. Veebruaris saab ta juba 32-aastaseks. Selleks hetkeks võiks juba midagi endal saavutatud olla.
Nüüd me muidugi enam ei suhtle, kaua ma end sellega vaevan. Aga kui olen ka oma tutvusringkonnas sellest kogemusest rääkinud, siis päris mitmed on öelnud, et teavad ka taolisi memmepoegi, kes vanemate kulul elavad. Tingimata ei pea vanemad rikkadki olema, piisab sellest, kui pojakesele voodikoht olemas ja toit lauale kantakse. Vanemad ise aga ei saa aru, et nii vaatab neile üks päev vastu juba 50-aastane pojake, kes imestab, kuidas elu küll temast mööda jooksis: pole oma perekonda ja lapsi, heast tööst rääkimata.
