“Mul ka tuttav, kes on ülikoolist jeeli-jeeli (st väga nõrkade tulemustega ja eksmati piiril vaeveldes) kätte saanud bakalaureuse ühel humanitaaralal; isa-ema on ostnud pojakesele korteri ja ka issi vana auto on pojale antud. See on viinud sinnani, et tüüp põhimõtteliselt ei osta enam endale midagi ise, vaid ootab, kuni vanemad ohkega selle talle soetavad.

Kuidas sa vanemana ikka talud, et poeg käib ringi keskkooliajal talle ostetud katkise vatijopega? Piinlik on. Ja selle vanemliku piinlikkustunde peal liugu lastaksegi.

Sünnipäevadeks ostetakse täismehele äriklassi sülearvuti, telefon või mis tahes “vajalik” tehnikavidin, mida poja soovib. Mustad riided poetatakse nii muuseas pärast ema koristuskülastust kotiga diivanile. Kõige kurvem on see, et poeg teab väga hästi olukorra absurdsust, aga tal pole mingit tahtmist ise seda muuta, vaid vastupidi, seda nautida. Seda tunnistas ta mulle ise kaks aastat tagasi, nädal enne seda, kui ma taha maha jätsin.

Pärast lahkuminekut avastasin, et meie suhte jooksul olin ma sisuliselt tema vanematega ühes paadis. Plin talle kinkinud sünnipäevaks-jõuludeks riideid, et ta ometi kaltsakas välja ei näeks jne. Tema oli meie 5 aasta pikkuse suhte jooksul kinkinud mulle ühe käevõru, mille ta oma tööreisilt Hispaaniasse ühe euroga ostis. Ülejäänud sünnipäevad ta strateegiliselt unustas ära või halas, et ostab millalgi hiljem mulle kingituse.

Ahjaa, sissetulek oli tal ka minu omast kõrgem.

Ma arvan, et see on koduse kasvatuse viga ja ei midagi muud. Kuni vati sees hoitakse, seni ei teki vajadust ka välja ronida. Ja tulevasel suhtekandidaadil tuleb sellega kas leppida või siis minema jalutada. Ma soovitan viimast varianti..