Õnnetu tütar: üksindus ajab jooma, näen seda oma ema näitel. Korralikust inimesest on saanud alkohoolik
Septembris helistati mulle kodukandi vallamajast. Tunti muret, kus mu ema on. Esmaspäeva ennelõuna ja teda ikka veel tööl pole. Hakkasin väga muretsema ja sõitsin kohale, õnneks pole väga pikk maa. Selgus, et ema magas elutoa diivanil. Veidi eemal oli tühi veinipudel ning perekonna pildialbum. Ütles, et tema olevat nostalgitsenud ja kõrvale head veini joonud. Ma aitasin tööl ära klaarida, väites, et ta tõbine ja palavikus, kogemata magas sisse.
See polnud esimene ega viimane kord, kui ta tööle hilinenud või jõudnud sinna äärmiselt väsinuna, lõhnad juures. Siiani on sellele vaadatud veel kuidagi läbi sõrmede, aga kardan, et üks hetk öeldakse koht üles.
Ta oma sõbrannadest võõrdunud, poolt sõnagi lausumata otsustas, et ei käi enam ka laulukooris, kus oli osalenud ligi 15 aastat. Ta on endasse tõmbunud, istub kodus ja joob. Käin teda sageli vaatamas, olen sattunud ka vaatepildi peale, kui ta oli sellises olekus, et omaette lauluviisi jorises ja üks hetk lihtsalt pikali vajus ja siis juba magas.
Nii käitub 54aastane naine. Mul on raske öelda, millal läks alkoholi tarbimine üle piiri. Kunagi jõi ta ülivähe. Vahel jäi silma, et kellegi juubelil klaas või paar veini, aga see oli ka kõik. Mu isa jättis ta maha kaheksa aasta eest. Leidis noorema naise, nagu selle kohta öeldakse, et keskeakriis hakkas pähe.
Alguses oli ema kurb, kuid siis hakkas rohkem väljas käima, isegi reisima. Paistis, et ka töö valla juures sai tema jaoks uue hingamise. Mäletan ühte oma sünnipäeva, kus olin väga rõõmus, et ema ka koos minu sõbrannadega kokteile proovis ja ülemeelikumaks muutus. Siis tundus see mulle hea märgina, et nüüd ta elab enda jaoks.
Ohumärk oli see, kui ma teda enam alkoholita ei näinudki. Käisime linnas mõnes kohas söömas, siis ta tellis veini ja edaspidi ka gin toonikut. Ta jäi joobe ja pidin hoolitsema, et ikka koju saaks. Möödunud aastal pöörasid asjad eriti ära.
Paistab, et ta tipsutab õhtuti kodus omaette, tal on sõbrannade vastu tekkinud teatud vimm (ehk seepärast, et nende pered pole nii purunenud) ja ta ei taha avameelselt probleemi üle arutada. Minu katsed veidi rääkida sellest, et alkoholi tarbimist tuleks piirata, on teda pigem vihale ajanud.
Minu jaoks oli ta alati eeskuju ja kogukonnas samuti hinnatud inimene, aga see kõik on muutumas. Koht on väike ja jutud liiguvad. Pole olemas mingeid salaalkohoolikuid. Kui, siis juba täies mahus.
Loodan, et ta veel tööst ilma ei jääks ning jätkan pingutamist, et temani jõuda ja selgeks teha, et midagi tuleb muuta.
