Pahane lugeja: mis neil bussi- ja trammijuhtidel viga on, et kohe, kui keegi neile jalgu jääb, on vaja pikk signaal lasta?
Neljapäeva hommikul tööle jalutades näiteks nautisin, et hommik algas päikesetõusuga ja taevas oli imeline. Tuju oli nii hea ja siis ühe suure kesklinna ristmiku peal suudeti see korraks nii ära rikkuda. Nimelt ületas vast vilkuva rohelisega, ehk juba peaaegu punasega, teed üks vanem daam. Ja kuna number 40 bussil läks just fooris tuli roheliseks, siis enne, kui ta üldse kohapealt ära jõudis sõita, vajutas ta juba signaali põhja, andes märku, et "mida sa siin tuterdad, vanamutt?"
No ei ole ju normaalne? Lisaks sellele, et tegelikult see buss siiski poleks jõudnudki selle naiseni enne, kui ta üle tee jõudis, siis lisaks seisin mina ja veel mitmed inimesed selle närvihaige bussijuhi poolt juhitava bussi kõrval ja süda jätab selle lärmi peale löögi vahele. Siit ka küsimus: kas ühistranspordi juhtidele ei kehti reegel, et asulas signaali ei lasta?
Teine tüütu asi, mida olen Pärnu maanteel asuvas korteris elades juba aastaid kurjalt pealt vaadanud/kuulanud, on see, kuidas trammijuhid on täpselt sama närvihaiged. Nimelt, kui mõni auto kasvõi hetkeks neile ette jääb või mõni oma rumalusest julgeb lausa 10 sekundit trammi teekonda häirida, siis terve see 10 sekundit laseb trammijuht talle signaali. Ka siis, kui on selge, et ega sel autojuhil enam kuhugi minna ei ole, aga mulle tundub, et see ongi ühe trammijuhi päeva lemmikosa: kui saab kellegi taas häbiposti panna!
Ma saan aru, et ühistransport sõidab graafiku järgi, aga ma siiski ei mõista seda. Kui niikuinii enam midagi teha ei ole, siis tasuks lihtsalt minna lasta. Keegi võiks nendele juhtidele rahulikku hingamist või mediteerimist õpetada, ehk aitab närve rahustada.
Ja ma muidugi ei taha sõimata kõiki ühistranspordi juhte. Õnneks on maailmas ka normaalseid inimesi olemas.
