“Mul on kaks last, üks on kuuene ja teine kolmene, ehk mõlemad on lasteaialapsed. Loomulikult ma mõistan, et kõik lapsed on erinevad ja osad jäävadki kergemini haigeks, aga see, mida ma oma laste lasteaias näen, on minu arvates üle mõistuse.

Toon suvalise näite soojast, VÄGA soojast kevadpäevast. Lähen lastele järele, samal ajal kui nad veel õues mängivad. Neil on seljas t-särgid ja lühikesed püksid, päikesekaitseks õhuke nokamüts. Eranditult kõik teised kannavad pikki pükse, pusasid, sooje mütse… Kus on piir!?

Lapsed ju jooksevad, rahmeldavad, higistavad, tekib tuuletõmbus… Loomulikult ei käi mu lapsed talvel palja pea ja paljaste kätega, aga ma ei topi neile ka mitut kombet üksteise otsa. See on ju arulage.

Lasteaia ühises grupis kurdavad aastaajast olenemata üksteise võidu emad, et üldse ei saa tööl käia, laps on üle nädala haige… No uskumatu, et ei saada aru, miks lapsed nii tihti haigeks jäävad!

Ma olen pigem seda meelt, et lapsed võiks pigem õhukeselt riides käia ja ise tulla ütlema, kui neil tõesti on külm. Ja tundub, et minu mõtteviis toimib — mõlemad lapsed on haiged nii umbes üks kord aastas.

Emad, me kõik tahame oma lastele parimat, aga tõesti… mõelge natuke, äkki võib see tohutu üleriietamine olla üks põhjustest, miks lapsed nii tihti haigeks jäävad?”