"Unenägu oli veider. Olin oma töö juures, järsku läks uks kinni, sisenes mees. Kuna unenäos oli ruum väga pime, ei saanud ma alguses aru, kellega on tegu ja mõtlesin, et see on minu elukaaslane.

Ta hakkas tegema mulle suuseksi ja oi, see oli parim, mida ma tundnud olen. Kui ta lõpuks mulle otsa vaatas, karjatasin ma õudusest. Tegu oli mu ülemusega! Ärkasin üles ja segaduses mees vaatas mulle otsa, küsides, kas nägin õudusunenägu. Noogutasin, ta võttis mind kaissu ja ütles, et kõik on hästi.

Sellest on möödas mitu nädalat ja ehkki ma tean, ma TEAN, et tegemist oli unenäoga, siis mul on ikka nii imelik temast koridoris mööduda või lihtsalt talle otsa vaadata, kui ta palub mul mõnda ülesannet täita. See kõik tundub nii vale...

Ja lisaks ma avastasin, et vahepeal jään unelema ja mõtlen temast oma jalgevahel. See on vale. Mul on elukaaslane ja mu ülemus on abielus. Ma tean seda kõike, aga ikkagi kipub mõte vahepeal valedesse kohtadesse."