Konverentsid on toredad: saab näha välismaa külalisesinejaid, kuulata arvamusi, analüüsida statistikat jpm. Kas konverentsid ja seminarid muudavad maailma on muidugi omaette küsimus. Targemaks saab kindlasti. Näiteks selgus, et 2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris 32% naisi ja Riigikogu liikmete hulgas on naisi 28%. Mida kõrgemale omavalitsuste juhtimises liikuda, seda vähem leidub kahjuks ka naisi.

Naised tipp-poliitikas ja võimul on minu jaoks alati südamelähedane teema olnud. Enne Kersti saamist presidendiks, ei uskunud, et see on naisena võimalik Eestis. Kuigi meil on olnud valimisõigus juba 100 aastat tagasi, siis naiste hääl tihti ei küündi kõrgema võimuni. Me oleme harjunud nägema konservatiivset kuvandit poliitikast, mis on enamjaolt maskuliinne ja vahel on ka paar värvilises kleidis naisterahvast. Vaadake kasvõi 2019. ministrite ühispilti, kus Riina Solman ja Mailis Reps on ümbritsetud 13-st mehest. Laiendaksin seda ideed veel kaugemale, et vähemuste hääled ei jõua kõrgema võimuni, mis tähendab, et peamiselt on esindatud ainult ühe sihtgrupi vaated, huvid ja eesmärgid.

Naised on aktiivsed poliitikas nii Eestis ja ka mujal. Euroopa komisjoni president Ursula von der Leyen ja Soome peaminister Sanna Marin on suurepärased positiivsed näited muutuvast maailmast. Loodetavasti näeme ka lähitulevikus, kuidas nimetatakse ametisse esimene Eesti naispeaminister. Kui on eelnevalt aktsepteerinud valitsusi ja Riigikogu koosseisusid, kus on enamik mehed, siis miks ei võiks aktsepteerida valitsusi, kus on enamik naised? Rohkem naisi valitsuses on väga oluline samm ühiskonna jaoks. Head eeskujud mõjutavad ka avalikku arvamust: mida rohkem naisi on edukad poliitikas, seda enam nende tähtsus normaliseerub ja osakaal suureneb. Seda on tõestanud ka meie Põhjanaabrid.

Milline on edukas tipp-poliitikas asuv naisterahvas? Täiuslik. Kahjuks poliitiku ametikoht ei tundu paljudele noortele naistele atraktiivne karjäärivalik just nimelt selle suure probleemi tõttu: poliitikute kuvand ja negatiivsed stereotüübid avalikus ruumis. Kes tahaks, et nende elu võetakse tükkideks ja kritiseeritakse selle igat aspekti? Kui sa oled naispoliitik, siis avaldan südamest kaastunnet! Sinult eeldatakse järgmist: oled meeldiva välimusega, kartmatu, tugev, hea esineja, ideaalne lapsevanem ja abikaasa, eksimatu, ekspert kõiges ning loomulikult laitmatult puhta koduga. Siit tekib arusaam, et “ma ei ole täiuslik naine, järelikult ei soovi poliitilist karjääri”. Kas samad standardid kehtivad ka meespoliitikutele? Ei. Ideaalses maailmas hinnatakse inimesi nende tegude ja saavutuste pärast, hoolimata isiku soost, taustast, rassist, seksuaalsest orientatsioonist jm näitajatest. Reaalsus on loomulikult midagi muud.

Miks on naised süsteemselt alaesindatud poliitikas? Minu hinnangul on see tingitud kolmest tegurist: ebarealistlikud standardid naissoost juhtidele, ükskõiksus antud teema suhtes ja strateegia puudumine. Kindlasti on vajalik ka naistevaheline solidaarsus ehk me peame üksteist rohkem toetama mitte maha tegema ja eneseusku hävitama. Hästi oluline naispoliitikute saavutused esile toomine meedias ja hea tava ei tohiks olla nende riietuse, välimuse ja perekondlikku staatust rõhutamine.

Eestis ei ole kvoodid väga populaarsed ja teatud tasandil mõistan seda. Arvan, et lihtsalt statistika jaoks ei ole vaja fikseeritud protsenti. Inimesed peavad aru saama, miks on oluline mitmekesisus poliitikas, et erinevad ühiskonnagrupid saaksid esindatud ja meie riigis ei oleks demokraatia defitsiiti. Ma ei soovi ühtegi naist nii öelda “kohatäitjaks” erakonda või kuhugi kabinetti, et mingi ettekirjutatud kvoot saaks täidetud või numbrid oleksid “ilusad”. Kindlasti mitte! Soovin läbimõeldud lahendusi, avameelset diskussiooni ja negatiivsete stereotüüpidest loobumist. Võib-olla tulevikus saan minna hoopis konverentsile “Vähemused poliitikas: toimiv demokraatia”.