Minu vanemad on soovitanud korduvalt, et kui pensionireform jõustub, võtaksin raha välja. Oleks siis kohe olemas sissemaks, et endale korter osta. Mul pole üritanudki neid eriti veenda teistsuguses arvamuses. Nad on lihtsad maainimesed ja usuvad seda, mis riigijuhid räägivad. Isa rõhutab alati, et on alati valinud vaid Isamaad (tsiteerin ühte tema lauset paljudest: Mart Laar oli ikka õige riigimees) ning jätkab samal rajal. Kui ikka Isamaa poliitikud söögi alla ja peale kuulutavad, et kohustuslik pensionisammas on paha, siis isa seda usub. Viimatise vestluse ajal võrdles ta seda suisa pärisorjusega.

Minu vanemad on vaid üks näide paljudest. Tean ka endaealisi, kes võtavad raha välja. Ning mitte kõik selleks, et see kuidagi teisiti investeerida või tuleviku peale mõelda. Üks suhteliselt udupäine sõber (teda vahepeal hüütigi koguni Nipernaadiks) rääkis, et tal on seal umbes 4000 eurot, et mis sellist väikest summat ikka koguda. Inflatsioon närib selle ära. Pigem võtab välja ja plaanibki minna reisima - mitmeks kuuks Lõuna-Ameerikasse. Lõõpimisi öeldes võib ju analüüsida, et ka silmaringi rikastamine on investeering tulevikku, aga 40 aasta pärast see talle leiba lauale ei too.

Eks tema puhul summa ka väike seetõttu, et töökogemust pole väga palju. Ta oli pikka aega igavene üliõpilane. Mis minusse puutub, siis olen töötanud põhimõtteliselt 19. eluaastast saati ehk pärast keskkooli lõpetamist. Käisin ka ülikooli kõrvalt täiskohaga tööl. Alguses olin assistent, siis läksin juba erialasele tööle ja praegu on palk korralikult üle keskmise. Mul on kogunenud ligi 14 000 eurot. Ma arvan, et see on päris korralik. Olen jooksvalt ka paar korda fondi vahetanud, nüüdseks pikemat aega agressiivses fondis. Ilmselt olete ka meediakajastustest näinud, et näiteks eelmisel aastal oli tootlus väga hea. Kokkuvõttes ei saa juurdekasvu üle kurta.

Jah, võiksin ju teoorias selle välja võtta. Kui tulumaks maha, ikkagi päris korralik summa. Saaksin kasutada sissemaksuks, laenulepinguks ja notaritasudeks - nii võiks täiesti korteri ostmise peale mõelda. Aga... Tõmban kohe sellele mõttele pidurit. Kahetseksin seda ilmselt peagi. Kogu see kogumine on siis läinud tühja ja tean siis juba ette, et kümme aastat ei saa taas liituda ning pensionipõlv tuleb keerukam.

Ma olen juba peaaegu kaks aastat iga kuu veidi kõrvale pannud just korteriostuks. See distsiplineerib mind ja mulle meeldib, et mul on omamoodi siht. Enne olin rahaga ikka üpris hooletu, ostsin tühja-tähja, näiteks ülehinnatud firmariided.

Kindlasti olen uhke, kui ühel päeval vajalik summa koos. Lisaks peas ka teadmine, et ma ei tee ostuotsust tuleviku arvelt. Ma saan märtsis 30. Alles 30. Kui mõelda, et praegu 14 000 eurot, küllap see aastakümnetega hoolega kasvab. Võin muidugi ka eksida, aga eks seda ole näha.

Mis puutub samba vabatahtlikuks muutmisesse, siis iseenesest mulle meeldib, et tagataskus on see kaart, et vajadusel saan välja võtta (kunagi ei või teada, mis juhtub - probleemid lähedastel, ootamatud tervisemured vms), aga eks veidi teeb murelikuks ka laiemalt mõeldes. Populistliku ajupesu tulemusel võetakse raha edaspidi ilmselt välja ka liiga hooletult. Aga eks nagu öeldakse - igaüks on oma õnne sepp.