“Ma olen 36aastane lastetu naine. Ei, mul ei ole midagi viga. Ma ei ole tahtlikult lapsi saanud, ehkki olen 10 aastat abielus olnud oma unistuste mehega. Me saame kõike teha — reisida, käia väljas restoranis, töötada. Me mõlemad armastame oma tööd. Me leppisime enne abielu kokku, et lähiajal kindlasti lapsi ei saa, tahame vabad olla.

Kümme aastat on see minule sobinud. Ma arvan, et ma ei tahagi kunagi lapsi saada. Mu õel ja vennal on mõlemal juba mitu põngerjat, nende hoidmisel olen ma hea meelega vahel abiks. Aga justnimelt, vahel. Ma ei taha endale sellist kohustust.

Viimased paar aastat on aga mu abikaasa mitmeid kordi maininud, et nüüd võiksime ju üritama hakata. Et see ei pruugigi kohe õnnestuda ja mis me ikka edasi lükkame, finantsiliselt saame ju seda lubada…

Aga ma ei taha. Ma päriselt ei taha lapsi! Mõte sellest, et pean oma töökoha ohverdama, et lapsega paar aastat kodus olla… Ma tõesti ei kujuta seda ette. Mees on pakkunud, et võime lapsepuhkust võtta ka osade kaupa ja ega meil elu sellepärast elamata jää, et laps tooks meile nii palju rõõmu, aga see kõik tundub mulle nii vale.

Ma ei suuda end ette kujutada rasedana ja sünnitus tundub olevat kogemus, mida ma ei taha kunagi läbi elada. Võib-olla ongi mulle just rasedusest ja sünnitusest jäänud nii hirmus kuvand. Et kui see oleks tehtud, küll ma siis harjuks meie uue ilmakodanikuga kiiresti ja oleksime ühe pereliikme võrra rohkem õnnelik pere. Kui vaid ei peaks selle jaoks rase olema ja sünnitama…

Kas keegi on veel niimoodi enne emaks saamist ennast tundnud? Mis aitas hirmudest vabaneda ja nö emainstinkti lõpuks saada?”