Möödunud suvel Siberisse naasnud märtsiküüditatud Kersti: mul on tunne, et mu eluring on täis saanud

25. märtsil 1949. aasta öösel ärkas meie loo peategelane, viieaastane Kersti oma ema kaisust karmi koputuse peale ja oli vaid mõned hetked hiljem nutva ema kõrval veoauto kastis, sest alanud oli tema elu kõige unustamatum reis tundmatusse. Alles pea seitse aastakümmet hiljem on tänaseks juba 76-aastane Kersti Samm valmis seda kõike meenutama ja avameelselt ka teistega jagama.

Kersti, oled öelnud, et sul on olnud suisa kolm lapsepõlve. Esimesed viis aastat Eestis enne küüditamist, teine, mille sa veetsid Siberis ja kolmas, mis algas siis, kui sa peale ema surma Eestisse tagasi tulid ja oma onu, Gustavi (Kersti onu on lugupeetud helilooja ja koorijuht Gustav Ernesaks — toim.), juurde Oru tänavale elama asusid. Mille poolest need lapsepõlved üksteisest erinesid?

Ma arvan, et esimene lapsepõlv oli ikka väga muretu. Ma olin armastatud, elasin koos oma kahe vanaema, ühe vanaisa ja kalli emaga. Olin üks suur rõõmurullike. Aga ega ma ei mäleta sellest ajast eriti midagi, olin ju vaid viieaastane, kui meid ära viidi. Elasin tol ajal Pärnu maanteel, meil oli seal kolmetoaline korter, aga käisime tihti Kardiorus jalutamas ja mängimas.

Viieaastaselt viidi Kersti koos ema, vanaema ja kolmeaastase onutütre Iviga Siberisse…

Tuldi meile hommikul vara järele, taoti ukse peale — muidu meil oli uksekell ka — ja mäletan, et öeldi, et on passikontroll. Ja siis hakkas üks kohutav möll peale, kõik nutsid ja pakkisid midagi, mina ise olin ema-isa suures voodis ja ilmselt kartsin, sest mäletan, kuidas ma teki all üleni vappusin. Ma ei saanud ju aru. Keegi pakkis toitu kaasa ja keegi pani riideid kohvrisse. Mäletan, et mu vanaema pakkus emale ema kübarat kaasa, aga minu vaikne ja rahulik ema lõi selle jalaga kapi alla. Vaata siis, mis asjad lapsele meelde jäävad. See oli midagi nii kohutavat.

Siis ma mäletan, et olime juba seal veoauto kastis. Vanaisa läks mööda Pärnu maanteed allapoole, ilmselt onu juurde, kes elas siis Lastemaailma majas ja ema hüüdis teda, aga ta ei vaadanud tagasi. Mina hüüdsin, ta ei vaadanud tagasi. Ta läks ja oli üleni kühmus.

Siis olime äkki rongis, pime oli. Ema nuttis kogu aeg ja mingi tädi hoidis mind süles ja laulis mulle. Ega ma enne sellest tohutust ülekohtust aru ei saanudki, kui minu ja Ivi ainuke mänguasi — puunukk — meilt võeti ja tulehakatuseks ahju visati. Siis tundus see kõik minu jaoks ülekohtune — kuidas nad võtsid meie ainukese mänguasja? Aga nii oli…