Liz räägib, et ta oli parajasti kohalikus poes ja vaatas nukral meelel tühje riiuleid, kui tema telefon helises. Helistajaks oli tema vanem poeg, kes uuris murelikult, kuidas emal läheb ja kas ta saab ikka kõige vajalikuga ise hakkama.

“Ta ei tahtnud minult mitte midagi! Terve kõne uuris ta ainult minu kohta. Muidugi on ta mulle varem ka helistanud, aga alati on kõnel mõni tagamõte või tahab ta lihtsalt endast rääkida,” rõõmustab naine.

Samal päeval helises tema telefon uuesti ja seekord oli helistajaks tema noorem poeg. Nad vestlesid pool tundi ja naise süda täitus rõõmuga — ka noorem poeg tundis ema pärast muret ja tahtis ainult teada, kuidas tal läheb. Naine tunnistab, et neil oli imetore telefonikõne.

Tema poegadel on tihe graafik, ühte poega ei olnud Liz näinud juba alates jõuludest. Ta nendib kurvalt, et sellise elutempo juures on talle hakanud tunduma, et pojad on ta ära unustanud. Vahel ei helista nad nädalate kaupa, nad on mitmeid kordi ära unustanud Lizi sünnipäeva…

Kuid nüüd, karantiini ajal, on kõik muutunud. Pojad helistavad tihti oma emale, et niisama rääkida ja naine tunneb, et nad on muutunud palju lähedasemaks.

“Viimasel ajal tundsin ennast veidi üksikuna. Kuid nüüd on mu elus järsku nii palju suhtlust! Helistajateks ei ole ainult minu pojad. Minu vanad kooliõed on võtnud ühendust ja samuti ka mitmed tuttavad. Mu elus on toimunud nii palju muutusi,” rõõmustab naine.

Naine on saanud lähedasemaks ka oma naabritega. Mitmed on talle abi pakkunud või küsinud, et kas Liz sooviks, et nad käiksid tema eest poes. Liz loodab südamest, et kui koroonaviirus on möödunud, siis head suhted tema poegade, pere ja tuttavatega jäävad alles.

Allikas: Daily Mail