Lugejakiri: kainestav kriis! Pean peeglisse vaatama, et elasin üle võimete ja panga lõa otsas, nüüd on näpud põhjas
Olen praegu 35 ehk eelmise kriisi aegu 20ndate esimeses pooles. Olin siis palgatööline ja palk küll langes circa 10 protsenti, aga ka kulud polnud väga suured. Üür läks tükk maad alla. Selles vanuses ei vaevanud pead pikaajaliste plaanidega. Kriisist toibumine läks ka kergesti ning palk hakkas jooksvalt tõusma.
Pole siis ime, et 2015. aastal otsustasin pangast laenu võtta ja elukaaslasega korteri osta. 30. eluaasta kukkus juba ette, imelik veidi oli, kui tuttavad ka küsisid, miks ma veel ise midagi soetanud pole. Elan kuskil üürikas.
Kui elukaaslasest lahku läksime, kirjutasin ka kodulaenu enda nimele. Paistis, et pole probleemi! Vahepeal müüsin tolle korteri maha, võtsin laenu abiga suurema ja pealinnas paremas asukohas. Vajas remonti - pole hullu, remondilaen aitab! Autoliising käib asja juurde, nipet-näpet raha mujalt ka laenatud.
Mingit probleemi polnud, sest sissetulekud katsid kulud. Vabal ajal sain lubada endale reisimist. Veel möödunud talvel rändasime sõpradega mitu nädalat USAs ringi, praegu tundub täiesti mõttetu laristamine, et sai kallites hotellides ööbitud. Mis selle iva oli - miljonivaatepildid Instagrami postitamiseks?
Olen ühes väiksemas firmas kaasomanik, sellega tekkisid nüüd kohe kriisi alguses jamad. Töötasin lisaks ka ürituskorralduse alal, seegi on paras auk. Ja just "ideaalne hetk" - üks firma, millega samuti olin veidi seotud, muidugi selgus, et seal tegelikult üks töötaja oli hoopis raha kõrvale pannud ja nüüd ei saa enam seda kätte ka.
Eks minagi vaatan, mis riigimeetmed on ja vähemasti eespool mainitud esimene firma peaks vist kvalifitseeruma töötukassa meetme alla, lööme veel viimaseid numbreid kokku. Üldine seis on aga halb. Valusalt lööbki ka enda viga, et polnud praktiliselt üldse sääste. Mul poleks ka probleemi, et minna kas või lihtsamale tööle mõneks ajaks, füüsiline töö on ikka nooruses istunud. Küsimus on, kui palju see sisse toob.
Käisin juba pangas kodulaenu osas maksepuhkust taotlemas, aga ka see on ajutine lahendus ning muid kohustusi on palju. Lisaks tuleb ju ka maksepuhkuse puhul intresse tasuda. Varem tunduski, et olin suur panga lemmik, anti headel tingimustel laenu, aga tegelikult oli see näiline - mind hoitakse oma põlve peal ja kõik on hästi, kuni ma ei jää maksehätta. Pärast seda on neil ükskõik.
Autoliisingust ei hakka pikemalt rääkimagi. Kogu seda probleemset aega jätkub veel väga kauaks. Loodan, et ei lähe käiku kõige negatiivsem stsenaarium, et peaks kriisi aegu korterit müüma. Tean väga hästi, kui valusalt see lõppeb. 2009. aastal müüs üks sõber nii oma Tallinna korteri maha kolmandiku võrra odavamalt, kui oleks veel aasta varem saanud.
Öeldakse, et iga kriis on õpetlik. Praegu on õpetustest veel vara rääkida, peab kuidagi kogu selle asja üle elama. Nagu mu üks noor sõber ütles, ta on õnnelik, et pole veel ühtegi laenu, kui vaja, kolib vanemate juurde.
Teeb lausa omamoodi kadedaks.
