30ndates eestlanna: üks on selge, peale kriisi lõppu tõmban mina siit Eestist minema ja tagasi ei tule
Olen 30ndates suhtes naine ja meil oli plaan kulutada veel see üks aasta reisimise peale, et järgmisest aastast hakata laste peale mõtlema. Oleme oma elu seni kahekesi nautinud ja ehitanud endale üles sellise elu, et kui nüüd ühel hetkel ka lapsed meie ellu tulevad, oleks neil suurepärane lapsepõlv. Ka see kriis ei ole tänaseni veel suurt muutnud: tööd on mõlema olemas, jänni ei jää ja ka säästud olemas. Usun südames, et saame hakkama.
Aga olgu, see pole tegelikult see, mida ma tahtsin öelda. Asi, mis on mulle viimaste nädalatega selgeks saanud, on hoopis see, et minu tulevik ei ole Eestis.
Käisin keskkooli ajal vahetusõpilasena välismaal ja mu elukaaslane õppis välismaa ülikoolis. Me mõlemad oleme kunagi Eestist eemal elanud ja seni olime arvamusel, et meie kodu on ja jääb Eestisse. Olime selle välismaa elu maitse kätte saanud ja kuigi selle juures midagi halba ei olnud, meeldis meile seni siin rohkem. Rõhk sõnal “seni”.
Nimelt, kui ma järgin, kuidas teiste riikide inimesed selle kriisiga toime tulevad, meeldib see ellusuhtumine mulle palju rohkem. Võtame kasvõi hispaanlased ja itaallased — selle asemel, et kodus pahased olla ja pidevalt toriseda, Omniva klienditeenindajaid telefonitsi sõimata või apteegis müüjate peale karjuda, kui maske ei müüa, on nemad rahulikult kodus, suhtlevad rõdul naabritega, laulavad ja võtavad asja nii positiivselt kui võtta annab. Ja olgem ausad, neil on see olukord ikka kordades hullem. Aga meil saab president sõimata, kui julgeb midagi sarnast välja pakkuda (akendel tuledega lehvitamine) ja mitte keegi kaasa ka ei lähe. MASENDAV!
Nii võtsingi siis kriisiajal end kätte ja hakkasin tasuta kursusena itaalia keelt õppima ja vähemalt praegu oma tulevikku seal planeerima. Just praegu on õige aeg mõelda läbi, milline see tulevik saab olema ja mina ei taha, et ma oleksin ka ühel hetkel see vastik kibestunud eestlane, kes homses päevas midagi ilusat ei näe.
