"Kohe kui eriolukord algas, jäime kallimaga koju. Õnneks jäid meie mõlema töökohad alles ja oleme saanud normaalselt läbi arvutite tööd teha. Olemegi vaid kahekesi kodus olnud, mitte ühegi pereliikme või sõbraga kokku puutunud ja ilusti reegleid järginud.

Aga ma tunnen, et kogu see olukord mõjub rängalt mu elukaaslase vaimsele tervisele ja ma ei oska teda kuidagi aidata. Ta loeb iga päev tohututes kogustes uudiseid ja keerab oma närvid krussi. Muidugi olen ka mina kursis sellega, mis toimub, aga kui ma ikka tunnen, et loetu või kuulatu tekitab minus stressi, lülitan ennast mõneks ajaks välja ja proovin kaine peaga mõelda. Tema seda ei suuda.

Kuu aja jooksul on meie suhtes uueks normaalsuseks saanud, et kui tuleme jalutamast uuesti koju, käsib mees mul kohe ukse peal käsi desinfitseerida. Samuti soovib ta, et ma teeksin seda enne õue minekut. Ja kui ma poleks kindlalt öelnud EI, tassiks ta igakord õue minnes seda pudelikest kaasas, et iga paari minuti tagant kätele lasta. Ja siinkohal ma tunnen, et ta reageerib üle. Nii palju nüüd ka desinfitseerida pole vaja, eriti kui tegemist on jalutuskäiguga, kus me midagi ei puuduta.

Olen jäänud endale kindlaks ja eelistan korralikku kätepesu sooja vee ja seebiga peale õueskäimist, aga kahjuks eskaleerub see tihti tüliga ja kallim vaatab mind vihase näoga, nagu sooviksin ma teda meelega haigeks teha.

See pole veel kõik. Kui me pargis jalutamas käime ja keegi meile vastu tuleb, liigub ta väga kiiresti kaugele eemale ja vaatab vihaselt, miks ma talle järele ei tule. Sest minu meelest on see absurd. Muidugi vaatan ma hoolikalt, et mul oleks inimestega mitu meetrit vahet, aga kui mõni laps minust mööda jookseb, siis ma tõesti ei tunne vajadust kiiresti vastassuunas joosta, et ta mitte mingil juhul ei satuks sekundiks mulle lähemale kui kaks meetrit.

Samuti ei ole ma teinud salajasi kokkusaamisi oma sõbrannadega, võtangi asja mõistlikult ja olen ettevaatlik, aga mu mehe hirmud hakkavad ausalt öeldes juba natukene närvidele käima. Pehmelt öeldes on see väsitav ja ma ei näe, et olukord leebuks. Tahaks teda kuidagi aidata, aga ma ei saa, sest tema meelest võtan ma olukorda liiga kergelt. Ma ei nõustu, sest ülepaanitsemine ei aita kuidagi kaasa. Ma kardan, et ühel hetkel läheb ta täitsa hulluks..."

Kas keegi on veel sarnases olukorras? Kuidas ma saaksin aidata tema hirme mõistlikult leevendada?