„Õnnest on saanud ebamäärane suur kultus,“ sõnas Karmen Joller. „Sotsiaalmeedias näeme ainult õnnelikke inimesi. Mõni õnnetu on ka, aga ka nemad tuleb teha kiiresti õnnelikuks. Tihti lohutatakse inimest, et ära nuta, mis võib nutjat omakorda hoopis kurvastada. Sõnapaar „kõik saab korda“ ei tähenda samuti alati seda, et kõik saabki korda.“

Karmen Joller rääkis, et kui mõtleme selle maailmale, kus me oleme, siis siin on väga palju ilusat. „Imeline loodus, toredad inimesed, palju rikkust, rõõmu — kõike seda on hästi palju. Samas on siin väga palju kohutavat. Kui ma mõtlen, et iga päev ja ka praegu keegi kannatab, siis globaalses mõttes on raske olla õnnelik. Tahaksin nutta kasvõi aafrika nälgivate laste pärast. Aga samas need lapsed võivad olla hoopis rõõmsad.“

„Õnne me ei saa defineerida ainult tunnetega, me ei saa defineerida ka selle järgi, mis meil on olemas või mis meil ei ole olemas,“ lisas Karmen Joller. „Õnne defineerimine on individuaalne, iga inimene leiab enda jaoks selle, mis või kes teeb teda õnnelikuks. See võib elu jooksul samuti kardinaalselt muutuda. Kui olin resident, siis arstide palgad olid madalad. Mul oli vaevalt raha, et süüa osta. Tundsin ennast väärtusetusena. Õnneks pakkusid rõõmu teised asjad.“

„Kuidas defineerib aga meditsiin õnnelikkust või õnnetust?“ küsis perearst. „ Kahenädalane õnnetu olek saab diagnoosiks depressiooni, kohanemishäire või ärevuse. Normaalne psüühika püüab leida tasakaalupunkti, et kohaneda. Tihti tuleb väärtused selleks elus hinnata ümber. Eestis on suitsiidide hulk liiga suur. Veel rohkem on meil inimesi, kes pole õnnelikud: nad ei taha edasi elada, ei tunne elust rõõmu, ei taha olla olemas. Sellega kaasneb sageli valehäbi. Alati tuleb otsida abi — üks parimaid lahendusi on rääkimine. Räägi oma lähedasega — sõbra või sõbrannaga, kirjuta oma mured päevikusse, kui kellegagi rääkida pole. Kõigepealt tuleb armastada aga iseennast.“

Jälgi emadepäeva konverentsi SIIT.