Jah, isegi palju kiidetud “külgetõmbeseadus” ei aita, kui inimene ise end ei aita.

Sellest arusaamine lõi mind puuga pähe — ja mitte just väga pikka aega tagasi. Olin arvanud, et kõik spirituaalsed tõed on mul ammu selged: olin juba küllalt mediteerinud ja enda sisse vaadanud. Aga pärismaailmas olid asjad siiski nagu ennem. Muutusteta.

Kui mõnele lugejatest pole selge, mis asi on külgetõmbeseadus, siis teadmiseks: ei, ma ei pea silmas maa külgetõmbeseadust. Maa tõmbab ligi valimatult kõike ja kõiki. Aga seadus, mis sama vankumatult meie ellu kogemusi, inimesi, asju, sündmusi ligi tõmbab, töötab teise reegli järgi — sarnane tõmbab sarnast. Kas positiivseid või negatiivseid kogemusi, see oleneb meie enda häälestusest elus.

Väikesed imed

Külgetõmbeseadust olin oma elus kasutanud teadlikult juba pikemat aega: olin arendanud endas positiivset suhtumist ja rõõmsat meelt ning minu igapäevaelu saatsid väikesed imed. Näiteks ühel hommikul aknast välja vaadates imetlesin aias naabri roose ja tabasin end mõttelt: oh, ma tahaksin endale koju suurt ilusat roosikimpu! Poole tunni pärast jalutama minnes komistasin millegi otsa… Minu jalge ees oli tohutu suur kimp roose, mis vedeles niisama tänaval.

Või jooksin kiiruga, kartes hiljaks jääda, metroo poole, kui tuli meelde, et olin just kõik oma piletid ära kasutanud. Mõtlesin: oh, oleks metroo tasuta, ei kuluks aega, et järjekorras oodata ja pileteid osta. Paari minuti pärast maa alla laskudes ootaski mind ees üllatus. Suur silt teatas: täna on metroo kõigile tasuta.

Kõik need olid toredad juhtumid argielus, aga avarama pilguga vaadates polnud neil mu elus siiski suurt tähtsust. Minu unistus, lausa südamesoov, oli juba kolmeaastasest peale sama: laulda, esineda, anda kontserte. Aga mu häälepaeltel oli väidetavalt ravimatu polüüp, mis selle unistuse täitumise keeruliseks tegi. Nii veetsingi päevi kontserdilavade asemel sohval, mediteerides ja visualiseerides külgetõmbeseadust. Oma peas ja südames teadsin, et selline tegevus peab mu lavalaudadele viima, mistõttu püsisin positiivne, rõõmus ja ootasin.

Ometi on siin veel üks nipp, mis inimestel tihti märkamata jääb ning mis neid
külgetõmbeseaduses kahtlema ja pettuma paneb. See jäi kahe silma vahele ka mul. Selleks on… tegutsemine. Isegi juhul, kui tunneme ennast rõõmsalt ja tõmbame oma ellu toredaid võimalusi, aga jätame tegutsemata — siis külgetõmbeseadus aidata ei saa.

Me oleme lüli energia ja mateeria vahel. Kui me ei astu samme, et unistusi ellu viia, ei muutu miski.
Nii olin oma mugavustsoonis ning ootasin ja ootasin…

Läks aasta, teinegi, aga polüüp oli ikka omal kohal, kuigi olin sellel teemal mediteerinud.

Olin oma elus nii paljude väikeste asjadega tundnud külgetõmbeseaduse jõudu, seega ei tulnud selles kahtlemine kõne allagi. Aga fakt jäi faktiks: minu lavaks oli dušikabiin ja kahisev hääl polnud kõlavaks muutunud. Tagantjärele võin öelda, et olen samalaadses situatsioonis kohanud väga-väga palju inimesi. Ja see hetk ongi üks pöördeline ja väga oluline muutuste eel. Valem ilma järgnevata ei ole täielik ja ei toimi.

Hakkasin tegutsema

Lõpuks taipasin, et midagi peab olema puudu. Miks leidsin roosid ja miks oli metroo tasuta, aga polüüp ikkagi ei kao? Rooside leidmiseks olin siiski kodust välja läinud, nad ei tulnud ju mulle ukse taha kohale. Ka selleks, et tasuta metrood nautida, pidin ise sinna minema. Aga nüüd polüübiga istun kodus ja ootan?

Sel hetkel mõistsin midagi tähtsat ja hakkasin tegutsema.

Mulle meenus, kuidas sõber, laulja Soomest, oli rääkinud enda häälepaelte sõlmede tervenemisest ja oli soovitanud Soomes loodud​ voice massage’​i (häälemassaaž), kus kasutatakse hääleprobleemidest vabanemiseks massaaživõtteid. Olin ta nõuandeid eiranud ja viisakalt vastanud, et polüüp on täiesti teine asi — arstide sõnul oli mu tervenemisvõimalus vaid üks miljonist –, mille vastu aitab üksnes mediteerimine ja visualiseerimine.

Võtsin ruttu ühendust Soome terapeutidega. Alustasin nende õpetuste järgi igapäevast tööd iseendaga: hingamisharjutused, lõdvestused, venitused, hääleharjutused. Lisaks hakkasin tööle ka füsioterapeutide, kiropraktikute, logopeedi ja massööriga. Alustasin jooga ja pilatesega, et rühti parandada ja lihastoonust tõsta. Nii juhtuski, et juba paar kuud hiljem oli tervenemine toimunud — polüüp kadunud ja arstid jahmunud. Võisin alustada laulmist.

Triin Lellep

Mis aga edasi? Tundsin ennast valmis ja kujutlesin kontserdilavadel laulmist. “Külgetõmbeseadus, too minuni kõik see tore elu!” laususin kindlalt.

Paar päeva hiljem helises äkitselt uksekell. Mulle vaatas vastu sõbralik laia naeratusega 60ndate eluaastate lõpus olev meesterahvas. “Ma tunnen sinu korteriomanikku ja unustasin kunagi siia oma CD-plaadid, kas võin sisse tulla?” ütles ta tervituseks.

Meil jätkus juttu kauemaks. Sain teada, et plaadid on tema orkestri plaadid ja et ta on dirigent. Õhtu lõppes tuntud ooperiaariate laulmisega. Tema saatis mind mu vanal klaveril. Järgmisel päeval helistas ta mulle ja teatas õhinal: “Mul on vaja kiiresti sopranit kontsertidele, kolme nädala pärast, kas tuled?”

Mu süda hakkas kiiremini lööma, naeratus tuli näole, kuid siis meenus, et ma ei saa: kontserdid on just siis, kui mu sugulased mulle külla tulevad! Ma ei ela Pärnus või Haapsalus, vaid Pariisis, ja neil lennupiletid ammuilma ostetud ning puhkused planeeritud. Vastasin, et tahaksin väga esineda, aga ei saa — ehk mõni järgmine kord…

Kui olin toru ära pannud, hakkas alarm peas tööle. Kas mitte ei olnud see külgetõmbeseaduse vastus minu soovile? Kas mitte ei valinud ma taas mugavustsooni? Kas julge ja edukas, oma unistusi täitev Triin teeks niimoodi?

Helistasin tagasi ja võtsin pakkumise vastu. (Ja muideks, mu sugulastel oli väga lõbus ka ilma minuta.)
Sellest hetkest sai alguse mu imeline koostöö suurepärase dirigendi ja orkestriga, mis viis paljude muude imeliste kohtumiste ja kontsertideni. Mõistsin, et elu ongi nagu pärlikee. Elu toob sulle pärli, võtad selle vastu, aga juba on ootamas uus pärl ja siis veel üks ja veel üks. Kui sa aga ei tegutse ega võta seda esimest pärlit vastu, ei tule ka järgmist.

Ma ei üritagi väita, et pärlite vastuvõtmine on kerge. Vähemalt minul on iga uue pärli ees olnud tükk maad hirme ja kahtlusi, vastuväiteid ning põgenemiskatseid. Aga lõpliku otsuse olen teinud vaatamata neile tunnetele, lähtudes vastusest küsimusele: milline Triin ma tahan olla, kas argpüks mugavustsoonis või julge rinnaga oma unistusi püüdlev? Ja mida suurem on olnud eneseületus, seda suurem on olnud ka sellest tulev samm lähemale oma unistustele.

Võttes vastu pakutavad kogemused ja tegutsedes, muutub meie elu kiirenedes imeliste kokkusattumuste jadaks, mis viib me unistuste täitumiseni.

Kolm tähtsat sammu

Nii sai kodus istujast ja visualiseerijast külgetõmbeseaduse teadlik kasutaja igal eluhetkel. See on kujundanud mu elu täielikult ümber. Nüüd teen seda, millest varem vaid unistasin.

Et seadus toimiks laitmatult, on tähtis järgida kõiki kolme etappi:

  1. Kujuta ette (mentaalne etapp)! Visuliseeri, mida soovid, et külgetõmbeseadus sulle tooks.
  2. Tunne seda (emotsionaalne etapp)! Ole rõõmus ja põnevil, sest sarnane tõmbab sarnast. Ehk rõõmus meel toob rõõmsaid kogemusi ja… muidugi ka vastupidine toimib.
  3. Tee seda (füüsiline etapp)! Et tuua soovitud kogemus oma ellu, on vaja tegutseda; on vaja teha kõiki neid asju, mis pakuvad rõõmu, põnevust ja innustust. Need emotsioonid juhatavad ja teavitavad meid sellest, mida peaksime tegema, et oma unistusteni jõuda.


Ainult siis, kui astuda kõik need kolm sammu, hakkab külgetõmbeseaduse valem tööle. Ja see ongi elumuutev saladus.