Õnnetu pereema: lubasin endale, et ei hakka kunagi koos elama sellise mehega. Nüüd saan temaga juba teise lapse!
Kasvasin üles peres, kus mu isa käis tööl, õhtul koju tulles maandus televiisori ette ja hakkas minu ning ema peale kärkima. Küll ei olnud ema kodu piisavalt härra standardite järgi korda teinud, küll oli söök jahtunud. Mina sain pidevalt võtta koolis saadud neljade eest ja oma “halva” suhtlusringkonna eest.
Ehk mu isa ei teinud kodus kunagi midagi ja mitte miski ei olnud piisav ka. Lubasin endale, et minu tulevik saab olema teistsugune. Leidsin endale imetoreda mehe, juhtumisi jäin kiiresti rasedaks. Olles paar kuud lapseootel olnud, muutus mees kardinaalselt.
Ta ütles, et loomulikult on naise töö kodus kõike teha. Kuna mina jään lapsega koju, siis tema teenib meie jaoks raha ja rohkem kohustusi tal ei ole ning jutul lõpp. Hakkasin siis vaikselt selle eluga leppima…
Laps on mul nüüd nelja-aastane, väga armas tüdruk. Nii asjalik ja tubli. Mehega on suhted nii nagu nad on, kui teen kõike tema soovide järgi, on koduelu rahulik. Lapsega ta eriti ei tegele, vahepeal käratab, kui too liiga häälekalt mängib. Nädalavahetused viidab mees oma sõpradega, koju tagasi tulles eeldab, et söök on valmis, toad koristatud, laps magab ja mina teda seksikas pesus ootamas.
Ma ei taha ära ka minna, ma ei ole juba nii kaua tööl käinud, et kardan, et ei saaks hakkama. Ja samas lapsega mulle kodus olla meeldib. Mees võiks lihtsalt rohkem panustada.
Nüüd sain hiljuti teada, et olen uuesti rase. Mees ootab väga poega, ta oleks juba esimeseks lapseks poega tahtnud. Aga ega see ei tähenda, et ta temaga rohkem tegelema hakkaks…
Soovin, et temas oleks tahtmine veidi rohkem lapse ja koduga tegeleda. Siis oleks meil kõik täitsa hästi. Ehkki ma üldjoontes olen enamasti rahul, paneksin ikkagi naistele südamele — enne rasedaks jäämist olge täiesti kindlad, milline teie mees päriselt on. Algne imeilus helesinine unistus võib kiiresti muutuda hoopis millekski muuks, mis tundus võimatu olevat.
