Naine pihib: ma olengi päevade ajal väga emotsionaalne, aga seekord läksin isegi enda meelest täiesti üle piiri

Mind vaevab vist üpris levinud mure, olen märganud ka oma sõbrannade puhul sama asja — päevade ajal muutume me oma kallimate suhtes väga vastikuks. Iga kord lubame, et järgmine kord ei tee, aga üldse kohe ei õnnestu.

Mul on väga raske menstruatsioon ja vahel tunnen, et mees ei mõista mind. Ma tahaks ainult kaisutada ja rämpstoitu süüa ning tunda, et ta tahab ka minuga olla, aga tema pigem minu päevade ajal veedab aega oma sõpradega.

Siis kui mul menstruatsiooni pole, tundub see kõik mulle loogiline, sest tõenäoliselt ma olengi päevade ajal tõeline mõrd, aga siis, kui see aeg käes on, sõiman ma alati oma mehel näo täis.

Ja seekord läksin ma üle piiri. Ta hakkas jälle vaikselt kodunt ära imbuma, et minna kuskile lauamänguõhtule või mis iganes kohta. Mina olin tohututes valudes ja ehkki ma olin juba leppinud sellega, et veedan järjekordse õhtu üksinda, olin ma enne palunud mehel poest mulle jäätist tuua. Seda ta muidugi ei teinud, ütles, et unustas.

Ma nii vihastasin ja hormoonid läksid üle pea. Karjusin ta peale ja ütlesin, et mingu siis üldse oma sõprade juurde ära, kui ta ei suuda seda ühtainsat asja, mis minu jaoks oluline on, meeles pidada. Ütlesin talle muid halbu asju veel. Muidugi ta läks ära ja mina jäin koju nutma.

Ma tunnistan, ma käitusin vastikult, aga miks on tema jaoks nii raske minu kõige kehvemal ajal minuga koos olla? Kui ta kogu aeg ära ei läheks, siis ma niimoodi ju ei käituks, aga mulle ei mahu pähe, et tal on nii suva minu valudest.

Kas keegi on veel sellises olukorras olnud, mida küll teha?