„Võid kujutleda mu vaimustust, kui ma koju tulles avastasin, et minu voodis magab kaks tüdrukut!”
Ma sain kahekümneaastaseks 1940. aasta 7. oktoobril.
Tähistasin oma esimest New Yorgi sünnipäeva just nii, nagu Te ilmselt ette kujutate, et ma seda tegin: läksin koos show-tantsijannadega linna peale, me vedasime ninapidi mingeid playboy’sid, jõime ämbrite viisi meile väljakäristatud kokteile, meil oli hiiglama lõbus, ja juba me pidimegi vaatama, kuidas enne päikesetõusu koju saada, pea paks ja keha raske, nagu ujuks vastuvoolu läbi siirupi.
Magasin umbes kaheksa minutit, nagu mulle endale tundus, ja ärkasin järsku üles väga veidra aimdusega. Midagi mu toas oli valesti. Muidugi oli mul pohmakas, ma võisin ka tegelikult veel purjus olla, aga ikkagi – miski oli korrast ära. Sirutasin käe Celia poole, et veenduda, kas ta on ikka mu kõrval. Tundsin sõrmede all tema tuttavat ihu. Vähemalt selles osas oli kõik nagu harilikult.
Ainult mu nina tundis suitsulõhna.
Piibu suitsetamise lõhna.
Kargasin istuli ja mu pea pani mind seda rutakat otsust kohe kahetsema. Vajusin tagasi padjale, tõmbasin veidike vapralt hinge, palusin oma koljult juba ette vabandust ja proovisin uuesti, nüüd juba aeglaselt, kaastundega.
Kui silmad olid hommikuhämarusega harjunud, nägin ma mingit kogu istumas vastasseina ääres toolil. Meesterahvas. Kes suitsetas piipu ja vahtis meid.
Oli siis Celia kellegi koju kaasa võtnud? Olin ma ise seda teinud?
Tundsin paanilist ahastust. Meie Celiga olime liiderdajad, ma pole püüdnudki seda varjata, kuid ma pidasin Pegist siiski nii palju lugu (või kartsin Olive’it, mis kõlab usutavamalt), et mitte tuua mehi oma Lily korteri magamistuppa. Kuidas sai see ikkagi juhtuda?
„Võid kujutleda mu vaimustust,” ütles võõras uuesti piipu süüdates, „kui ma koju tulles avastasin, et minu voodis magab kaks tüdrukut! Kusjuures te mõlemad olete imekaunid. Nagu läheks külmikust piima võtma ja leiaks eest hoopis pudeli šampanjat. Täpsemalt öeldes kaks pudelit šampanjat.”
Mu aju polnud ikka veel tööle hakanud.
Ja siis korraga mu mõtlemine käivitus.
„Onu Billy?” küsisin.
„Ai, sa oled mu naise vennatütar?” hüüatas mees ja puhkes naerma. „Pagana pihta. See seab võimalikele variantidele teatud piirid. Mis su nimi on, pisike?”
„Ma olen Vivian Morris.”
„Aaa …” häälitses mees. „Nüüd ma saan aru. Sa oled päriselt mu naise vennatütar. Milline pettumus. Kardan, et suguselts vaataks sellele viltu, kui ma sinuga veidike hullaksin. Võimalik, et koguni ma ise vaataksin viltu, kui seda teeksin – olen vanas eas nii moraalseks muutunud. Alas, alas!1 Kas see teine on samuti väike sugulane? Loodan, et mitte. Ta näeb välja, nagu ta ei saaks olla mitte kellegi vennatütar.”
„Tema on Celia.” Ma viipasin Celia kauni, teadvusetu kogu poole. „Ta on mu sõbranna.”
„Sinu eriline sõbranna,” oletas Billy lõbustatult, „otsustades jagatud voodi järgi. Milline moodsa aja ilming, Vivian! Mina kiidan selle kogu südamest heaks. Ära karda, ma ei räägi su vanematele ära. Kuigi olen kindel, et kui nad kunagi teada saavad, leiavad kindlasti viisi, et minust patuoinas teha.”
„Palun vabandust, et ma …” kogelesin.
Ma ei teadnud, kuidas seda lauset lõpetada. Palun vabandust, et ma lõin üle teie korteri? Palun vabandust, et ma magan teie voodis? Palun vabandust nende ikka veel märgade sukkade pärast, mis me oleme teie kaminasimsile kuivama riputanud? Palun vabandust oranžide meigiplekkide pärast, mis on rikkunud ära teie valge vaiba?
„Ah, pole midagi. Ma ei ela ju siin. Lily on Pegi lapsuke, mitte minu. Ma peatun alati Racquet and Tennis Clubis. Olen kõik see aeg korralikult liikmemaksu maksnud, kuigi jumal näeb, et see on kallis lõbu. Seal on vaiksem ja ma ei pea Olive’ile aru andma.”
„Aga see on teie korter.”
„Üksnes nime poolest, tänu su tädi Pegi lahkusele. Tulin täna hommikul siia ainult oma kirjutusmasina järele, mis, kui juba jutuks tuli, näib olevat kadunud.”
„Panin selle voodiriiete kappi, mis asub suures koridoris.”
„Ah nii? Ega’s midagi, tunne ennast nagu kodus, lapsuke.”
„Vabandust …” alustasin jälle, kuid taas ei lastud mul lõpetada.
„Ma tegin nalja. Korter võib vabalt sulle jääda. Nagunii ma ei käi kuigi sageli New Yorgis. Siinne kliima ei istu mulle. Teeb kurgu haigeks. Ja see kuramuse linn rikub ära mu parimad valged kingad.”
Mul oli nii palju küsimusi, mida mu kuiv, kibeda maitsega suu ja džinniaurudest segane pea ei suutnud välja öelda. Mida onu Billy siin tegi? Kes oli ta sisse lasknud? Miks kandis ta sellisel kellaajal smokingut? Ja mis mul endal üldse seljas oli? Paistis, et mitte midagi peale kombinee – ja see polnud üldse minu kombinee, vaid Celia oma. Mis temal siis seljas oli? Ja kus oli mu kleit?
„Noh, olen siin nüüd lõbutsenud,” ütles Billy. „Nautinud väikest fantaasiat, kuidas mul on voodis kaks inglikest. Aga nüüd, kui ma tean, et sa oled mu hoolealune, jätan su rahule ja lähen vaatan, kas selles majas kohvi ka saab. Sa näed välja nagu keegi, kes samuti vajab hädasti kohvi, lapsuke. Kui tohib öelda, siis ma väga loodan, et sa jood ennast igal õhtul sama põhjalikult purju ja kukud kaunite naistega voodisse. Sa ei saakski oma aega enam paremini kasutada. Paned mind uhkust tundma, et ma olen su onu. Me hakkame sinuga suurepäraselt läbi saama.”
Ukse juurde minnes küsis ta veel: „Muuseas, mis kell Peg üles tõuseb?”
„Harilikult seitsme paiku,” vastasin.
„Hiilgav,” ütles Billy käekellale pilku heites. „Ootan väga temaga kohtumist.”
„Aga kuidas te siia saite?” küsisin totakalt.
Mõtlesin sellega, kuidas ta oli pääsenud meie majja (mis oli rumal küsimus, sest otse loomulikult oli Peg kandnud hoolt, et tema mehel – või eksil või kes ta Pegile ka polnud – oleksid maja võtmed). Kuid Billy mõistis mu küsimust laiemalt.
„Ma tulin 20th Century Limitediga. See on ainus viis Los Angelesest mugavalt New Yorki saada, kui sul on piisavalt va krabisevat. Rong tegi peatuse Chicagos, et võtta peale sealse kriminaalse koorekihi esindajaid. Minuga samas vagunis oli Doris Day, algusest lõpuni. Mängisin temaga gin rummy’t – terve tee läbi Suure tasandiku. Doris pakub meeldivat seltskonda, kas tead. Tore tüdruk. Palju lõbusam, kui tema pühakukuulsuse järgi arvata võiks. Jõudsin linna eile õhtul, siirdusin otsejoones oma klubisse, lasksin teha maniküüri ja juukseid lõigata, läksin välja, et otsida üles mõned vanad röövlid ja lurjused ja kahtlased tüübid, oma vanad tuttavad, ning siis tulin otse siia kirjutusmasina järele ja perekonnale tere ütlema. Pane midagi selga, lapsuke, ja aita mul selles urkas kusagilt mingi hommikueine välja võluda. Sa ei taha magada maha seda, mis nüüd juhtuma hakkab.”
