"Mis muul viisil meie rahvaarv peaks kasvama, kui mitte läbi kõrvalsuhete?"

Eelmisel nädalal avaldasime Merje loo, kes oli armunud Kristjanisse ja teinud mehega isegi ühiseid tulevikuplaane, kuid abielumees ei kavatsenudki lahutada. Loo kommentaarides räägib üks lugeja, et tema on aru saanud, milline eestlane tegelikult on.

Ühest asjast olen Eestis tagasi olemisest aru saanud pärast eemalviibimist. Seda teame kõik, et eestlane pole kunagi rahul. Aga see mitte ei kandu ainult materiaalsusesse, vaid ka suhetesse.

Abielumees/naine, kellel on juba kaaslane olemas, pole samuti kunagi 100% rahul, vaid on vaja veel kuskilt midagi juurde saada. Mina kui vallaline ei pea konkureerima mitte ainult teiste vallalistega, vaid ka abielumeeste ning perepeadega, kellel on juba kaaslane olemas. Ja naised muidugi pole siin ka kõige teravamad tööriistad kuuris, nad ikka valivad selle, kes on perepea või abielumees (ise seda algul muidugi teadmata) ja siis halavad siin ja mujal oma saatusekaaslastele. Just a crazy thought. (lihtsalt üks hull mõte - toim.)

Võib-olla kui natukenegi teistele inimestele võimaluse annaksite või ise rohkem ringi vaataksite, oleks teie hala siin vähem ja ehk oleksite õnnelikult kellegagi koos, kes pole juba teises suhtes. Ei, tegelt, mis ma räägin, suuremas pildis on see meile kui rahvale vajalik. Mis muul viisil meie rahvaarv peaks kasvama, kui mitte läbi kõrvalsuhete?