KOGEMUS | Meeleheitel koduperenaiste suurim soov: „Palun, laske mul lihtsalt korraks jalad seinale lüüa ja rahus olla!“
Samal ajal kirjutab õde Messengeris: „Ma olen valmis aknast välja hüppama, sest laps paneb hullu! Ei suuda enam!“ Selge. Viimane aeg on ammu planeeritud, aga välja võtmata jäänud puhkus nüüd lihtsalt ära teha.
Ideaalse puhkuse valem: teed mis tahad ja mitte keegi ei taha sinust mitte midagi
Milline on kahe meeleheitel koduperenaise jaoks ideaalne puhkus? Esiteks — mehi ja lapsi kaasas ei ole. Sorri, me kallid, aga see lihtsalt on nii. Puhkus peab olema meie endi isiklik aeg, mitte kellegi teise vajaduste rahuldamise aeg. Teiseks — plaane teha ei viitsi. Tahaks lihtsalt vedeleda ja mõnusalt olla nii, et keegi meist mitte midagi saada ei taha. Emade elu koosneb 90% ulatuses planeerimisest ja vähemalt puhkus võiks olla selline, kus saab lihtsalt kulgeda hetkel pähe tulevas ning omaenda valitud rütmis ja suunas. Massaaži tahaks loomulikult. Pehmet voodit. Ja süüa teha kohe kindlasti ei taha, aga täiskasvanutele mõeldud roogi mekiks vahelduseks küll, sest makaronidest ja kartulipudrust on ikka üsna villand. Hotell võiks asuda kesklinnas, et õhtul saaks soovi korral välja minna. Von Stackelbergi hotellist leidsime just meiesugustele disainitud ja sobiva nimega „Meeleheitel koduperenaistele“ disainitud paketi ning otsus oligi sündinud.
Loomulikult jõudsime hotelli nii vara kui võimalik, sest lõunane check-in tähendab ju seda, et puhkus algabki juba kohe! Mulle endale õudselt meeldib astuda esimest korda hotelli uksest sisse, sest see, milline on sissepääs ja vastuvõtuala annavad kohe väga hea ettekujutuse sellest, milline puhkus ees ootab. Ja tavaliselt vastab esmamulje tõele, nii ka seekord. Mõnus, hubane, puhas ja stiilne — need olid esimesed märksõnad, mis pähe torkasid. Ei ole järjekordne euroremonditud kipsseintega majakarbike, vaid soliidse ajalooga uhke maja, mille auväärset minevikku meenutavad toredalt paljaks jäetud telliskiviseinad.
Puhkus ilma massaažita ei olegi nagu puhkus
Meid juhatati tuppa, kus voodid olid roosilehtedega kaetud ning punaste õielehtede vahel ootas meid üllatuseks jäetud kinkekomplektid Sothyselt ja BonBon Lingerielt. Väga lahe — me just enne tulekut arutasime, kumb meist näomaski (seekord mitte selle kaitsemaski, vaid ikka puhkusele kohaselt kreem-maski näonaha turgutuseks) kaasa võtab ja mõlemad unustasime maha, nii et see kingitus sobis suurepäraselt. Kas pesupoest käime läbi enne kojuminekut ja üllatame mehi, kes lastega kodus tegelesid kuni meie hotellimõnusid nautisime, või läheme pärast koos nendega? Vist ikka võiks enne läbi käia, teeks neile ka väikese üllatuse…
Kiire tutvus toaga, voodite ja patjade pehmuse kontroll, seejärel väike tiir selle laheda vana maja labürinti meenutavates koridorides uurimaks, kus saab süüa, kus on spaa ja oligi aeg massaaži minna. Ühe väsinud ja tüdinud ema jaoks ei ole miskit paremat kui visata end massaažilauale pikali teadmisega, et nüüd on tund aega ainult tema aeg ning ka pärast massaaži saab minna tuppa voodisse vedelema või vanni või seebikaid vaatama nii, et keegi ei nõua süüa, mängida, lugeda, matemaatikaülesannete lahendamist või sadat muud asja.
Massaaž oli täpselt nii mõnus kui arvata võib — mõnus lõõgastav muusika, head lõhnad ümber pea hõljumas, oskuslik massöör täpselt õigeid valupunkte vajutamas. Uni tuli kiiresti ja väga hea! Lausa nii hea, et ärkamisega oli raskusi ning tuppa tagasi jõudes oli peast täiesti kadunud plaan linna peale jalutama minna. Tulin tuppa ja keerasin end tunnikeseks magama tagasi. Õde oli sunnitud puhkusele väikese vahepausi tegema ja otse massaažist lasteaeda vanemate koosolekule minema. Tüüpiline — planeeri palju tahad, ikka tuleb mingi edasilükkamatu asi vahele. Õnneks ei kestnud see väga kaua ning kui ta tagasi jõudis, ärkasin mina oma uinakust. Kõhud olid tühjad.
Privaatsaunas kuumust jagus
Veinirestoran Otto’s juba ootas meid ning suupisted ja klaas veini, mis paketiga kaasas käivad, jõudsid lauda väga kärmelt. Tuunikala, bruschetta ja prosciutto maitsesid imeliselt ja mitte ainult sellepärast, et neid saime nautida rahus ja vaikuses. Korraks oli isegi veider olla niimoodi, et ükski laps ei nõua telefoni, et multikaid vaadata ega vingu, et on igav, millal me ära läheme ja miks tellitud õunamahl piisavalt kiiresti ei jõua. Suurema isuga sööjad ei peagi kaugemale minema, menüüs on suuremad ja väiksemad ampsud kenasti saadaval. Meie aga jätkasime oma puhkust privaatsaunas, kuhu väga täis kõhuga ei olegi väga mugav minna.
Privaatsauna ala on von Stackelbergis tõesti väga äge! Aurusaun, soome saun ja mullivann/bassein mahutavad väiksema seltskonna kenasti ja kahekesi oli seal eriti luksuslik laiutada ning puuvilju näksida ja proseccot rüübata. Aurusaunade viga kipub olema see, et auru ja kuumust jääb väheks. No seekord õnneks mitte! Ka soome saunas oli kena kõrge temperatuur ja leiliga me kokku ei hoidnud. Pärast sauna mullivannis vedeledes ja elust-olust jutustades nentisime mõlemad, et tegelikult on ikka väga ebamõistlik endale sellist luksust nii harva lubada. Tegelikult võiks selle emadele liiga omase kohuse- ja süütunde korra kuu või paari jooksul julgelt kõrvale jätta ning välja lõõgastuma minna. Loomulikult me teame ju, et puhanud ema on rõõmus ja rahulik ja pereelu on õnnelikum, kui ema ei ole närvipundar, aga just needsamad kohuse- ja süütunne ei lase tihemini kodust välja…
Tuppa tagasi jõudes määrisime kingituseks saadud näomaskid näkku, vaatasime paar seebikat ja uni tuli. Kesklinnahotelli kohta on tuba üllatavalt vaikne. Tunnistan — pisut pelgasin, et äkki tänavamüra häirib nii väga, et magada üldse ei saagi, aga see mure langes kohe ära. Ja kui olekski kõrvatroppe vaja läinud, siis kapis olid needki kenasti olemas.
Emad, täitsa okei on tunnistada, et vahepeal on puhkust ka vaja!
Kas mäletate veel, kui hea on minna magama teadmisega, et hommikul saad ärgata siis kui ise tahad? Mitte selle peale, et keegi tahab süüa või ei leia oma mänguasju või näeb halba und vms… Puhkusel aga ise ärkad, omas rütmis virgud ja süüa ei peagi tegema! Ainus vaev on riietumine ja trepist alla restorani kõndimine, kus rikkalik hommikusöögivalik juba ees ootab. Kõht täis, kohvi joodud, mis siis nüüd..? Üles tuppa ja voodisse tagasi, sest kojuminekuni on veel paar tundi aega. Mõistlikum oleks seda aega muidugi kasutada linnas jalutamiseks, sest Toompea ju paistab ja Telliskivi on viie minuti kaugusel, aga kui ei viitsi, siis ei viitsi ja nii ongi. Tallinna inimestena saame seda linnailu koos lastega iga päev nautida kui tahame, seda aega aga, mil on võimalik lihtsalt voodis vedeleda, iga päev paraku ei saa. Nii et ka sellest võimalusest tuleb viimast võtta. Ja see on ülimõnus!
Kojumineku eel leppisime kokku, et edaspidi ei ole nii, et mõlemad hullume ja närveldame kuude kaupa kodus enne kui aru saame, et perest on puhkust vaja. Me ei ole üksikemad, meie kallid kaasad saavad lastega suurepäraselt hakkama ja tegelikult ei ole ühtegi põhjust, miks ei võiks aeg-ajalt ainult endale aega võtta ja väikest vahepausi lubada. Seda on vaja ainult iseendale ja õele või sõbrannale meelde tuletada. Koju tagasi minnes on endal tuju parem ja süütenöör pikem, lastel on hea meel ema näha ja mehele meeldib ka, kui naine on heas tujus! Ja ära minema ei pea ju kaugele ja pikaks ajaks — ka üks öö mõnusas hotellis annab ka palju head energiat, mille najal järgmised paar nädalat edasi pingutada!
