Töötan riigisektoris ja vähemasti praegu paistab, et midagi tööelus ei muutu. Ent ma ei ela õndsas teadmatuses ja vaid oma maailmas. Näen oma ema pealt, kui valusalt võib koroonakriis lüüa.

Ta töötas üle kümne aasta ühes hotellis retseptsioonis. Tore oli näha, et ka taolised töökohad ei lähe vaid 20aastastele. Mu ema tähistas hiljuti 54. sünnipäeva. Ta väga armastas oma tööd. Igal hommikul sättis end üles ja kõik oli peensusteni paigas: ei ühtegi kortsu tööriietusel ja viisakas meik. Ta armastas ka oma kolleege ja üldist õhkkonda. Tööpere - just taolist väljendit ta kasutas.

Räägin minevikuvormis, sest on temagi üks neist, kes selles sektoris tööst ilma jäi. Nagu ka tema kolleegid. Hiljuti anti koondamisteade ja nii ongi.

Kui sel nädalal kajastati meedias Tallinki uudist, tundus kui kerge virvendus. Koondamisnumbrid on ju suured, aga mis seal ikka. Ma üldiselt ei loe kommentaare, aga nende lugude puhul vaatasin. Seal isegi sajatati, et mis nüüd häda, inimestel käed-jalad küljes, tehku muud.

Hotellinduses ja üleüldiselt ka turismisektoris oli ja on väga palju pühendunud ja lojaalseid inimesi. Neid, kes ühe tööandja juures väga pikalt olnud ning heas mõttes mugavustsoonis. Kvaliteet ennekõike.

Kui nad praegu tööta jäävad, siis on nad abitud. Mu jaoks on ema alati tundunud vana rahu ise ja mis peamine, ka enesekindel. Praegu on ta aga väga tuim ja õnnetu. Ta ei näita seda verbaalselt pere ees välja, aga ta on segaduses ega oskagi mõelda, mis edasi teha.

Rääkisin temaga juba, et töötukassa pakub eri võimalusi koolitusteks ning tuleb jälgida töökuulutusi, ta noogutas vaikselt kaasa. Kuhu tema kogemusega oleks minnagi? Nõukaaja lõpus õppis ta agronoomiks, ent Nõukogude Liidu lagunemise järel kadus ära suur vajadus selle ala ekspertide peale. Aastaid töötas ta üldse müüjana ning ühel hetkel sai enda jaoks unistuste töö hotellis. Kuhu tal nüüd minna oleks? Hotellidesse kindlasti praegu inimesi juurde ei võeta. Jääbki ehk müüja amet, aga eks siingi on variandid suhteliselt piiratud ja ta peab arvestama siis ka sissetuleku langusega. Minu isast läks ta lahku juba aastate eest ehk ei ole tal ka kedagi toeks.

Probleem on muidugi laiem. Üks mu lapsepõlvesõber töötas laeval kokana, ent jäi tööst ilma ning pole siiani uut kohta leidnud. Samal ajal tiksub tal taustaks teadmine, et kodulaen vajab maksmist ning alles mullu sündis tema ja ta elukaaslase perre esimene laps. Ema on rääkinud, kuidas paljud tema nüüdseks endised töökaaslased on rahalistes raskustes ning neil on hirm tuleviku ees.

Ma ei ütle, et riik peaks võluvitsana hakkama raha paiskama, et inimesed saaks kunstlikult mõne firma palgal olla, ent üleüldiselt on küsimus probleemi tajumises. Need, kel mugavalt töö alles ja peamiseks probleemiks praegu, et reisile ei saa, mõelge, et on ka teine Eesti. Inimesed, kes jäid juba tööst ilma või seisab see ees. Majanduslik hoop oli koroonakriisil tugev ja mine tea, hullem võib alles ees olla.