"Ja mida ma talle siiski oleks öelnud? Et talle ainult tundus, et mu eksabikaasa suudles mind?"
Kuueteistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
16. peatükk
Saame kõike nüüd parandada
Kennet ei märkagi meest, sest Paavo kaob mõne hetkega teeäärsete põõsaste varju. Kõik minu sees rebeneb tükkideks. Paavo haavunud pilk… Oleksin tahtnud tema juurde joosta ja öelda, et ta sai kõigest valesti aru. Aga mis suhe meilgi oli, et ma oleks pidanud talle selgitama? Ja mida ma talle siiski oleks öelnud? Et talle ainult tundus, et mu eksabikaasa suudles mind? Ja miks see vale on? Kes mind siis oleks pidanud suudlema?
Sunnin ennast rahulikuks, kuid ilmselt näen välja, nagu oleksin tardunud ehmatuses Kenneti suudluse pärast.
,,Vabandust,” pomiseb mees ja taganeb uuesti oma toolile istuma. ,,Vabandust, Reelika … ma mõtlesin, et sina ka… vabandust….”
Tõstan käed näole ja masseerin sõrmedega otsmikku.
,,See tegi mulle väga haiget, kui sa lahkusid,” tunnistan ausalt ja vaatan mehele otsa.
,,Ma tean,” noogutab Kennet vaikides.
,,Arvasin kõik need kuud, et olin naisena saamatu ja see oli minu süü, et sa ära läksid. Kõik lõppes nii äkitselt. Jäin meie suhet leinama. Samal ajal süüdistasin kogu aeg ennast, et olen Delisa suhtes ebaõiglane ning minu pärast ei saa ta päris korralikus perekonnas üles kasvada.”
,,Aga me saame seda kõike parandada. Reelika, mul on tõesti kahju… “
Kenneti hääl on innukas ja ta nihkub taas tooli äärele istuma. Veidi veel ning ta sirutuks taas minu poole. Kui ma selleks vaid kõige väiksemgi põhjuse annaksin…. aga ma ei anna.
,,Ei, seda ei saa enam parandada,” vangutan pead. Kennet püüab naeratust näol hoida, kuid näen, kui palju ta selleks pingutama peab. Nii palju ma nende koos oldud aastate jooksul ikka õppisin teda tundma. Samal ajal tunnen, et tegelikult istub minu ees täiesti võõras mees. Mul pole mingit tahtmist teda puudutada, ega lasta tal ennast puudutada. Kõik need kuud ootasin, et kuuleksin neid sõnu, mis ta nüüd ütles, kuid praegu tahaksin need temasse tagasi lükata. See kõik on nii vale. ,,Olin sinu lahkumisest alates kindel, et ka sina käitusid minuga ebaõiglaselt. Isegi kui ma polnud parim naine, ei andnud sa mulle võimalust midagi parandada.”
,,Anna andeks… ma ei osanud…” püüab Kennet vahele rääkida.
,,Pole midagi. Viimastel päevadel olen siin aru saanud, et äkki nii oligi õige? Äkki oli vale hoopis see, et me kunagi kokku saime… või nii kauaks kokku jäime…”
,,Sa ei saa nii öelda. Aga Delisa? Kas tema oli siis ka viga?” on mees haavunud.
,,Kennet, sa ei tahtnud kunagi lapsi. Mäletad? Sa olid lihtsalt nõus, sest mina nii väga tahtsin last.”
Mehe kulm vajub selle meenutuse peale kortsu, kuid näha on, et talle tuleb meelde, millised vestlused meil laste teemal olid. Kennet oli alati kindel, et lapse sünd muudab kõik ning me ei saa enam pühenduda sellele, mida hästi oskame - tööle. See oleks aga tähendanud langemist karjääriredelil.
,,Reelika, mul on kahju…” kuulen ilmselt juba sajandat vabandust, ,,aga nüüd ma tõesti tahaksin Delisa kasvatamises osaleda. Tean, et pole alati ideaalne isa olnud, aga…”
,,Ja seda sa saad. Mul oleks hea meel, kui sa Delisaga koos midagi teed,” noogutan innukalt. ,,Aga me ei pea selleks omavahel koos olema.”
Mees naeratab tehtult ja pöörab pilgu minust eemale, sissesõidutee poole. Kennet noogutab vaikides.
,,Siin on tõesti ilus,” viib ta äkitselt jutu hoopis teisele teemale. Olen ootamatust teema muutusest veidi segaduses.
,,Jah, see on nagu hoopis teine maailm. Delisa arvas ka tükk aega, et oleme Eestist eemal ja varsti läheme Eestisse tagasi,” selgitan. Naeratan armsa mälestuse peale. Oleme tõesti Delisaga siin veedetud päevade jooksul lähedasemaks saanud ning näen, kuidas tütar on iga päevaga üha õnnelikumaks muutunud. Sest… me oleme toredaid asju teinud… koos Paavoga… Kas Delisa oleks sama õnnelik olnud, kui oleksime kõigis neis kohtades käinud koos Kennetiga? Kriipiv küsimus jääb mind painama.
,,Saan aru, miks sul on praegu raske selgelt mõelda.” Kas mehe pilgus on haletsus? Või mulle ainult tundub nii? ,,Kui linna tagasi tulete, siis ehk saame uuesti sellest kõigest rääkida?”
Olen üllatusest keeletu? Kas Kennet andis just aimu, et ta peab mind otsustusvõimetuks? Kas ma ei suuda tema arvates hinnata, mis on mulle ja Delisale hea? Arvasin pikalt, et mina olen süüdi … mina ei suutnud… mina ei osanud ….
Kas Kennet on ennegi mulle selgeks teinud, et viga on minus, aga … ma pole seda varem märganud?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
Loe eelmiseid järjejutu osasid siit:
