"Kui mu ema noore naisena hommikuti tööle läks, käis üks mees tal tihti kannul ja rahuldas end."

Lisa Taddeo sulest valminud „Kolm naist” põhineb aastatepikkusel uurimistööl, mis on pandud kirja hämmastava otsekohesuse ja tungivusega. See on rahludamata vajaduste, väljaütlemata sõnade, pettumuste, lootuste ja järeleandmatute sundmõtete kroonika.

Loe katkendit raamatu algusest, aga pane tähele, et teos on ühtlaselt hea, provokatiivne ja südant murdev:

Kui mu ema noore naisena hommikuti tööle läks, käis üks mees tal tihti kannul ja rahuldas end.

Emal oli ainult viie klassi haridus ja tema kaasavara koosnes peamiselt keskmise sordi linasest valmistatud nõudekuivatusrätikutest, aga ta oli kaunis. Kui ma tahan ema kirjeldada, on see ikka esimene asi, mis mulle pähe tuleb. Ema juuksed olid tumepruunid nagu Tirooli Alpide šokolaadikommid ja ta kandis neid alati ühesuguses soengus — lühikeste, pealaele kuhjatud lokkidena. Ta nahk polnud oliivikarva nagu tema perekonna teistel liikmetel, vaid hoopis isemoodi oma odava kulla roosaka jumega. Ema silmad olid pilkavad, flirtivad, pruunid.

Ta töötas Bologna kesklinnas puu- ja köögiviljaletis müüjana. Lett asus Via San Felicel, pikal moekast linnaosast läbi lookleval tänaval. Seal oli palju kingapoode, kullasepatöökodasid, parfüümija tubakaärisid ning rõivapoode naistele, kes ei käinud tööl. Ema läks neist poekestest tööle minnes mööda. Imetles peenest nahast saapaid ja küütlevaid kaelakeesid vaateakendel.

Aga enne äripiirkonda jõudmist tuli tal oma korterist võtta ette vaikne jalutuskäik väikestel autotutel teedel ja kõrvaltänavatel, mööduda lukksepast ja kitselihunikust, ning minna läbi üksildaste kangialuste, kus hõljus terav uriinilehk ja kividele kogunenud roiskunud vee sünge hais. Neil tänavail järgneski talle see mees.

Kus oli mees ema esimest korda näinud? Ma usun, et puuviljaleti juures. See kaunis naine kesk värskete viljade küllust — lopsakad viigimarjad, hobukastanimäed, päikeselised virsikud, apteegitilli säravvalged mugulad, rohelised lillkapsad, alles väädi otsas mullatolmused tomatid, üksteise otsa kuhjatud sügavlillad baklažaanid, väiksed, aga magusad maasikad, läikivad kirsid, viinamarjakobarad, hurmaad –, lisaks veel jahu ja saia, tarallo’sid, frisella’sid, pikki saiu, mõni vaskpott ja küpsetusšokolaadi.

Mees oli kuuekümnendais eluaastais, suure ninaga ja kiilanev, lohku vajunud põskedel hõbehall habe. Ta kandis lehepoisi soni, nagu kõik vanamehed, kes oma igapäevase camminata ajal, jalutuskepp käes, tänavail uitasid.

Kord oli mees talle nähtavasti koduni järgnenud, sest ühel päikeselisel maihommikul astus ema oma kortermaja raskest uksest välja ereda valguse kätte — Itaalias on peaaegu kõigi kortermajade koridorid pimedad, lambid hämarad, et kulusid madalal hoida, ning paksud jahedad seinad ei lase päikesel sisse paista — ja seal seisiski see vana mees, keda ema polnud kunagi näinud, ning ootas teda.

Mees naeratas ja ema naeratas vastu. Siis hakkas ema jalutama töökoha poole, õlal odav kott ja seljas allapoole põlve ulatuv seelik. Tema jalad olid uskumatult naiselikud isegi veel vanas eas. Ma kujutan ette, mis tunne on näha ema jalgu selle vana mehe silmade läbi ja neile järgneda. Üks oskus, mille heteroseksuaalsed naised on sajandite vältel meeste pilgu all elades omandanud, on vaadata teisi naisi nii, nagu vaataksid neid mehed.

Mitu kvartalit tajus ema meest oma selja taga, kui möödus oliivimüüjast ning portveini- ja šerritarnijast. Aga mees tegi muud, kui pelgalt järgnes talle. Kui ema ühele tänavanurgale jõudes end pööras, nägi ta silmanurgast liikumist. Sel kellaajal, kui koit vaevu hahetas, olid munakivitänavad täiesti inimtühjad, ja pöörates nägi ema, et mehel oli pikk peenike ja kikkis peenis püksiaugust väljas ning ta liigutas kätt kiiresti üles-alla, vaadates ema nii rahuliku
pilguga, et talle tundus, nagu oleks mehe allpool vööd toimuvat tegevust juhtinud hoopis mingi teine aju.

Toona hirmutas see kogemus ema, aga aastaid hiljem oli see esimese hommiku hirm kahvatunud põlglik-naljakaks mälestuseks. Järgnevatel kuudel seisis mees mitmel hommikul nädalas tema ukse ees ja hakkas ema lõpuks ka puuviljaleti juurest koju tagasi saatma. Nende suhte kõrghetkel kõndis mees ema selja taga kaks korda päevas.

Mu ema on nüüd surnud ja seega ei saa ma küsida, miks ta lasi sel päev päeva järel jätkuda. Küsisin selle asemel oma vanemalt vennalt, miks ema midagi ei teinud, kellelegi ei rääkinud.

See juhtus 1960. aastate Itaalias. Politseinikud oleksid öelnud: Ma lascialo perdere, e un povero vecchio. E una meraviglia che ha il cazzo duro a sua età.

Ärge pange tähele, ta on väeti vanamees. Ime, et ta nii kõrges eas üldse voodist välja saab.

See mees saatis ema tööle ja töölt koju, onaneeris tema keha ja nägu vaadates, ning ema lasi sel juhtuda. Ta polnud sedasorti naine, kes oleks niisugust asja nautinud.

Aga päris kindel ei saa ma selles olla. Ema ei rääkinud kunagi sellest, mida tema tahab. Ta ei rääkinud, mis teda erutab ja mis on tema jaoks kiretapja. Vahel
tundus mulle, et tal ei olnudki omaenda ihasid. Et tema seksuaalsus oli nagu metsarada, selline, mida kaardilt ei leia ja mis on lihtsalt saabastega kõrgesse heina tallatud. Ja need saapad kuulusid minu isale.

Isa armastas naisi moel, mida peeti sarmikaks. Ta oli arst, kes kutsus õdesid suhkrutükiks, kui nad talle meeldisid, ja kullakeseks, kui nad talle ei meeldinud. Aga üle kõige armastas ta minu ema. Tõmme, mida ta ema vastu tundis, oli nii ilmne, et mul hakkab sellele mõeldes ikka veel ebamugav.

Mul pole olnud põhjust isa ihade üle pikemalt järele mõelda, aga miski selle jõulisuses, meeste iha jõulisuses üleüldiselt, köitis mind. Mehed mitte ainult ei tahtnud. Mehed vajasid. Sel mehel, kes mu ema iga päev tööle ja töölt koju saatis, oli vaja seda teha. Ühe suhuvõtmise nimel viskavad presidendid ära kogu oma au ja kuulsuse. Kogu elu jooksul saavutatu mängitakse maha ühe naudinguhetke pärast. Ma pole kunagi päris tõsiselt võtnud teooriat, et võimsate meeste ego on nii täis puhutud, et nad ei usu, et võiksid kunagi vahele jääda. Pigem on nende iha sel hetkel nii tugev, et kõik muu — pere, kodu, karjäär — sulab tillukeseks loiguks, mis on külmem ja lahjem kui seemnevedelik. See lihtsalt haihtub.

Kui ma hakkasin kirjutama seda raamatut, raamatut inimese ihadest, eeldasin, et mind tõmbab meeste lugude poole. Selle poole, mille järele mehed janunevad. Ja kuidas nad on valmis enda ees põlvitava tüdruku pärast terve impeeriumi pea peale pöörama. Seega alustasingi meestest: filosoof Los Angelesest, õpetaja New Jerseyst, poliitik Washington D.C-st. Nende lood tõmbasid mind samamoodi nagu see üks ja sama pearoog Hiina restorani menüüs.

Filosoofi lugu, mis algas sellest, et ühe nägusa mehe vähem nägus naine ei tahtnud temaga enam magada, ning kätkes endas kogu hääbuva kire ja kustuva armastuse agooniat, muutus ühtäkki looks, kus seesama mees tahtis magada tätoveeritud massööriga, kelle poole oli seljavaluga pöördunud. Ta ütleb, et tahab minuga Big Suri põgeneda, saatis mees mulle ühel säraval varahommikul sõnumi. Kui me järgmisel korral kohtusime, istusin kohvikulauas tema vastas ja kuulasin, kuidas ta kirjeldab mulle massööri puusi. Arvestades seda, mille mees oli abielu näol kaotanud, ei tundunud tema kirg olevat väärikas; see tundus pigem rutiinne.

Meeste lood hakkasid omavahel kokku sulama. Mõnel juhul kestis kuramaaž pikemat aega, vahel ei olnud see midagi muudkui sihikindel naise voodisse meelitamine, kuid enamjaolt lõppesid kõigi meeste lood vapustava orgasmiga. Ja ma avastasin, et sellal, kui mehe iha ühes orgasmiga lahtus, sai naise oma sageli alles alguse. Viisis, kuidas naised sama kogemust tajusid, oli keerukust ja ilu ja isegi vägivalda. Seega tundsin ma ühtäkki, nii sellel kui ka mitmel muul põhjusel, et hoopis naiste roll selles vahemängus on see, mis maalib tegeliku pildi Ameerika igatsusest.

Loomulikult võib naiste iha olla just niisama jõuline kui meeste oma, ning puhkudel, mil iha osutus pigem edasipürgivaks ja otsis viise enda taltsutamiseks, kaotasin ma selle vastu huvi. Just lugudes, kus iha polnud võimalik kontrollida, kus kõik ohjad olid ihaldatu käes, leidsin ma kõige suurema ilu ja valu. See meenutas jalgrattapedaalide tagurpidi sõtkumist — lõputu piin ja tulutu rabelemine, kuni sisened lõpuks täiesti uude maailma.