Pikaaegse seljavalu põhjus ei pruugi olla seal, kus sa arvad

Arvad, et sa oled oma pikaaegse seljavaluga üksi, siis arva uuesti. Üle 80% inimestest kogevad kroonilist seljavalu mingil hetkel oma elu jooksul. Krooniliseks loetakse seljavalu, kui see on igapäevaselt kestnud üle 3 kuu ning halvendab inimese elukvaliteeti. Kuid mis põhjustab seljavalu?

Esimene ning kõige loogilisem vastus oleks, et pikaaegne seljavalu on kindlasti põhjustatud mingisugusest strukturaalsest anomaaliast seljas, nagu näiteks lülide kuju ja asetus, diskide probleemid, liigeste kulumine jt. Kuigi eelnimetatud seisundid võivad samuti seljavalu põhjustajateks olla, on lugu enamasti hoopis vastupidine. Uuringud näitavad näiteks, et:

• puudub korrelatsioon füüsiliste anomaaliate (nagu nt. diskiprobleemid) ja seljavalu taseme vahel,
• enamus väljasopistunud diskidest „rändavad“ oma kohale spontaanselt tagasi ilma igasuguse sekkumiseta,
• valu leevendus operatsioonidest ei erine oluliselt valu leevendusest läbi konservatiivsete ravimeetodite või platseebo,
• meie suhtumisel, tunnetel ning uskumustel on mõõdetav mõju kroonilise seljavalu tugevusele,
• uskumuste muutmine valu kohta vähendab aja jooksul oluliselt pikaaegset alaseljavalu.

Aga uuringud näitavad, et mul on seljas 100 häda!

Sageli pikaaegsete seljavaludega leitakse ennast arsti, muu kliinilise spetsialisti või „spetsialisti“ poolt saadetuna inimkeha sisekeskkonda pildistama (MRT, ultraheli uuring, röntgen vms.) ning avastatakse kirjeldusest, et seljas on suurem või väiksem hunnik ebanormaalsusi. Jällegi loogiliselt oleks need ebanormaalsused kõrvalekalded „normaalsusest“ (jutumärkides sellepärast, et 100% normaalset selga pole olemas) ning valu esmased põhjustajad. Sellegipoolest ei ole leitud seost seljavalu ning uuringutest leitavate ebanormaalsuste vahel. R.A. Savage et al., uuris inimesi kellel osadel seljad krooniliselt valutasid ning osadel mitte ja tegi kõigi selgadest MRT uuringu. 47% uuritavatest, kellel esines seljavalu oli MRT järgi täiesti „normaalne“ selja siseehitus. 32%-l ilma valuta uuritavatest leiti olevat mingisuguseid kõrvalekaldeid. Sellesarnast tulemust toetavaid uuringuid on veelgi. On lihtne vaadata seljas esinevate ebanormaalsuste otsa ning neid süüdistada, kuid suuremal osal juhtudest ei põhjusta need valu.

Aga kui selg tundub kange, kas see tähendab, et koed ongi kanged ja rohkem kahjustatud kui tervetel inimestel?

Stanton et al., leidsid oma uuringus, et selja kanguse tundmine seostud halvasti tegeliku füüsilise seljakangusega, sest selja liikuvust hinnati valutajatel heaks. Kanguse tunne võib olla õpitud või omandatud seisund, mis on sageli põhjustatud hirmust liikumise ees. Mida rohkem kangustunnet ja valu inimene oma seljas tunneb, seda rohkem tavaliselt piiratakse füüsilisi tegevusi. Olles piisavalt füüsiliselt aktiivne on kindlasti kõige parem viis hoida oma selga valuvaba. Mida vähem me liigume, seda kangemaks ja valulikumaks võib selg muutuda. Põhiliselt on pikaajaline seljavalu väheselt seotud strukturaalsete probleemidega, vaid hõlmab mitmeid psühholoogilisi asjaolusid — kuidas valusse suhtud; kas kardad liigutamist valu tõttu; kas su kogu tähelepanu suunatakse valule või sellest eemale jt. Pikaaegse seljavalu ravis puhuvad juba mõnda aega uued tuuled, mis on üldsusele veel jäänud kättesaamatuks. On aeg, et seljavalu ravi oleks suunatud kaasaegsetele ning tõestatud sekkumistele. Lisaks füüsilisele aktiivsusele on seljavalu ravis vajalik tegeleda ka psühholoogilise (närvisüsteemi) treeninguga.

Mida pikaaegse seljavalu leevendamiseks tegema peab?

Hingamisharjutused, käitumisteraapia, meditatsioon, mindfulness, motivatsiooniteraapia jpt., on tõestatud olema vähemalt võrdsete positiivsete tulemustega, kui puhtalt füüsilisele sekkumisele mõeldud lähenemised. Kindlasti tuleb ka kasuks ärevuse, ärrituvuse ning depressiooniga tegelemine, kui neid esineb. Kui psühholoogiline ja füüsiline sekkumine veel kokku panna, pole kroonilisel seljavalul lootustki ellu jääda. Krooniline valu muutub ajas ka tavaliselt kompleksemaks haarates närvide poolt rohkem kudesid ja seeläbi suurendades füüsilist valu.

Igapäevastel stressoritel on väga suur mõju meie kehale. Niipea kui stressorid on tuvastatud, suudame me ise ning suudab ka keha aktiivselt võidelda parema enesetunde nimel. Kui stressoritega ei tegeleta, siis õpib närvisüsteem jätkuvalt panema keha valulikku seisu, mis hakkab kordama „tuttavat“ valumustrit. Kui sul on pikaaegsest seljavalust olnud raske lahti saada, olgugi, et oled tihti füüsiliselt aktiivne ja treenid selga, siis on aeg muuta oma arusaama ning uskumusi valust. Õige terapeutilise sekkumisega on võimalik aju õpetada valu mitte tundma, luues vundamendi füüsilisele valu leevenemisele.

Füüsilise aktiivsuse roll kroonilises seljavalus

Pikaaegse seljavalu põhjust võib olla nii inimesel kui ka spetsialistil keeruline määratleda ning just sellistes olukordades on optimaalse üldfüüsilise aktiivsuse osa raviprotsessis äärmiselt tähtis. Lihasjõu, painduvuse ning aeroobse võimekuse treening on pikas plaanis väga tulus krooniliste seljavalude vähendamiseks. Ühest kindlat treeningprogrammi ei ole olemas, kõik sõltub inimese füüsilisest tasemest, huvidest ning motivatsioonist. Kõige lihtsam on alustada sellisest treeningust, mis enesele kõige enam meeldib ning seeläbi saame juba suurendada füüsilist aktiivsust. Aja möödudes järjest asjakohaseid harjutusi ning tegevusi lisades on võimalik seljavalu vähendada. Pikaajaline seljavalu erineb väga mitmetel skaaladel ning vajab konkreetset füüsilist kui ka psühholoogilist sekkumist.

Kokkuvõte

Esimene reaktsioon valule on tavaliselt selline, et „midagi on nüüd väga valesti“ või „midagi läks katki“. Edasi hakkame valu tõttu piirama oma liikumisi, füüsilist aktiivsust ja eluviis muutub passiivsemaks. Tihtipeale otsitakse abi ka internetist, kus liigub igasuguseid hirmutavaid tõekspidamisi, millest enamus on üldistavad ning iganenud. Lisada veel keskkondlikke, sotsiaalseid ning muid psühholoogilisi negatiivselt mõjuvaid stiimuleid ongi krooniline seljavalu käes. Selle lahendamiseks on vaja individuaalselt tegeleda füüsiliselt aktiivsete tegevustega kui ka muuta oma tõekspidamisi ning suhtumist valusse. Ära jää valu hammasrataste vahele, tule füsioterapeudi vastuvõtule!

Allikas: Reakt