Nohik Marko Jakimenko kõige hullemast kooliga seotud mälestusest: nad sirutasid oma peened keeled nibude suunas, kuni...
Katkend Marko Jakimenko raamatust "Nohik. Otse ja ausalt", mis räägib väga ausa loo ühe poisi kujunemisest noormeheks ja sellega kaasnevatest raskustest ja rõõmudest.
Kuid ma olin tugev, kannatasin ja katsusin lihtsalt hakkama saada. Eks mõnedel helgematel päevadel paistis isegi minu hinges päike. Ja nendel päevadel ma kirjutasin. Kirjutasin palju – elust, ideedest, mõtetest ja reisisoovidest. Isegi armastuskirju kirjutasin. Üks kõige hullemaid hetki maakoolis oli seotud just nende armastuskirjadega. Olin kuski 14‒15-aastane ning käisin 8. klassis ja kirjutasin tüdrukutele ilusaid pikki kirju. Kuid kahjuks minu armastuskirjad ja ka minu muud kirjutised loeti alati avalikult ette. Ma ei tea kuidas ja kuskohast need kätte saadi, kuid mäletan siiamaani, kuidas klassikaaslased vahetunnil tuhinal kõrvaklassidesse tormasid, et siis lugeda valjult teistele ette seda, mis ma kõik paberile pannud olin. Ega kohe ei öeldud mulle muidugi midagi. Alles pärast pikka koolipäeva, kui klassivennaga koos koju jalutasin, kuulsin esimest korda, et mu armastuskirjad olid kõik valjult isegi teistes klassides ette loetud. Ma ehmatasin end soolasambaks, sest oli ju kokku kolm erinevat tüdrukut, kellele olin kirjutanud kirju. Milliseid neist nüüd ette loeti?
Ning asjad läksid veel hullemaks. Ühel päeval sain sõnumi ühelt meie kooli tüdrukult, et ta tahaks minuga veebikõnet teha. Muidugi olin nõus. Kohe, kui kaamera tööle hakkas, oli ekraanil tüdruk, kellel kaks sõbrannat ümber. Nägusid näha ei olnud. Tüdruk oli paljas. Kaks teist tüdrukut puudutasid tema nibusid. Ja nad sirutasid oma peened keeled nibude suunas, kuni... Kuni lõpuks näitasid tüdrukud mulle, et tegemist oli poisiga, keda nad näppisid.
Järgmisel päeval uuriti minult, kas mulle ikka meeldivad tüdrukud ja hakati levitama kõlakat, et mulle meeldivad tegelikult ikka poisid. See oli väga kalk käitumine, sest sellised süüdistused võivad noorel pea väga kiirelt segi ajada. Peale seda puudusin koolist mõned päevad, sest häbi oli lihtsalt nii suur. Mõtlesin küll vanematele kõigest rääkida, aga tundsin ennast niivõrd sandisti, et ei paotanudki kunagi oma suud. See võis muidugi pelgalt tunne olla, aga vägivald ja see, kuidas minuga kooli algusest saadik seal maakohas käituti, läks aasta-aastalt hullemaks. Järjest rohkem oli tõuklemisi ja õiendamisi. Olin läbi ja lõhki murtud ning mul ei olnud minu arvates mitte ühtegi relva, millega vastu lüüa. Tunne oli umbes selline, et käed on seotud ja. suu teibitud ning muudkui tehakse piinavalt palju valu.
