Minu suhe on kestnud seitse aastat, millest kuus oleme koos elanud. Veel hiljuti tundsin, et see on kõige parem asi mu elus ja tema ongi see õige. Kõik meie ümber ka kogu aeg korrutavad, kui ideaalsed me koos oleme ja ilmselt, kui vastaksin "ei" tuleks see kõigile, nii me lähedastele, mu mehele kui kohati mulle endale üllatusena. Ja samas ka mitte.

Ta ei ole mitte midagi otseselt valesti teinud. Meil jääb küll selja taha natukene keerulisem aasta, sest töiste tegemiste tõttu on ta eemal viibinud. Ma olen tundnud end sageli üksikuna ja seda üksindust siis sõbrannadega (kõik nad on suhtes) väljas käies leevendanud.

Üks põhjus, milles näen probleemi, on mu lähenev sünnipäev. Saan kohe-kohe 30aastaseks ja tunnen, et see on otsustamise koht. Kas olla veel vallaline, avastada ennast ja maailma, lasta veidikene tulevikul oodata, või siis toimida ühiskondlike normide järgi: jääda rasedaks, abielluda ja siduda end igaveseks teisega.

Ma saan aru, et meie tänapäevases maailmas on ka okei, kui ühel hetkel ei taheta enam koos olla ja siis lahutada, aga see pole kunagi olnud stsenaarium, milles tahaksin elada. Kui saan lapsed ühe mehega, annaksin endast kõik, et lõpuni temaga koos olla.

Ja miks ma üldse nüüd kardan seda abieluettepanekut? Sest ma leidsin sahtlist sõrmuse. Nüüd ma tean, et see on olemas ja küsimus lähiajal tulemas. Ja ma tahan, et kui ta küsib, oleks mul kindel vastus olemas. Üks pool tahaks minust nii väga temaga jääda, teine pool sügeleb mujale...

Mida teie teeksite?