Lugeja kurvastab: kõik mu sõbrannad on ilusad ja treenitud ning mina olen täielik must lammas

Kirjutan veidi ebatavalise murega ja eks see ole tingitud madalast enesehinnangust, aga aina veidram tunne on olla sõbrannadega koos. Huvitav, kas teistes seltskondades on samuti nii, et on 4-5 imeilusat sõbrannat ja siis üks, kes ei küündi ligilähedalegi.

Meil on olnud üks ja sama sõbrannade grupp gümnaasiumi esimesest aastast saati ja ehkki me kõik läksime peale kooli oma teed, kes ülikooli ja kes tööle, on sõprus püsima jäänud. Viimastel aastatel olen aga veidi kahtlema hakanud, kas seda saab sõpruseks nimetada. Nende puhul küll, aga mina?

Nad on alati olnud väga sportlikud, treenitud ja kulutavad meeletult aega oma välimusele. Mina seevastu tunnen end kõvasti vabamana, ei viitsi tihtipeale meie kohtumistele minnes isegi meiki kanda. Ja viimasel ajal ongi nii, et näiteks grupipildi tegemise ajal ei tee me selfiet, vaid nad paluvad minul neist pilti teha. Olen täielik must lammas!

Tunnen end väga väljajäetuna, aga ma ei taha muuta ka oma olemust lihtsalt selleks, et nendega siis paremini sobituda. Samas on raske ka selles eas (olen 28aastane) hakata järsku uusi sõpru otsima. Enamikel inimestel ongi ju pikemad sõprussuhted välja kujunenud kooliajal ja siis aastateks püsima jäänud.

Jututeemasid meil on küll, ei keerle need ainult välimuse ümber. Aga just sellised väikesed detailid, nagu piltidelt välja jätmine, teevad haiget. Ma tean, et olen veidi ümaram ja näen oma välimusega vähem vaeva, aga õiged sõbrannad ju nii ei teeks.

On ehk keegi olnud sellises olukorras? Kas sellele on üldse võimalik leida mingit lahendust?