"Olen alati lugenud raamatutest ja vaadanud filmidest, kuidas ühele sõbrannale tekib mees, teisel tekib omakorda selle mehega midagi ja tulemuseks on armukolmnurk, kus lõpuks keegi omavahel ei suhtle.

Mõtlesin alati, millised kerglased inimesed, kes see ometi nii teeks oma sõbrannale? Kuni avastasin, et olen ise täpselt see, kelle kohta muidu põlglikke mõtteid mõlgutasin.

Olen vallaline, minu parimal sõbrannal on aga imetore elukaaslane, oleme mitmeid kordi kolmekesi väljas käinud ja meil on väga tore. Eelmisel nädalavahetusel käisime jälle õhtul väljas, kuid mu sõbranna oli väga väsinud ning otsustas varem koju minna ja ütles, et ega meie ei pea sellepärast minema hakkama, me võime ju edasi olla.

Olimegi, jõime natukene kokteile, rääkisime maast ja ilmast ning kui koju minema hakkasime ja taksot ootasime, nihkus ta mulle lähemale ning ma tõesti ei tea, miks või kuidas see juhtus, aga me suudlesime! Ja pikalt!

Mul on kohutavalt piinlik, ehkki käitusime taksos, nagu midagi poleks olnud. Ei ole julgenud siiamaani nendega suhelda, aga sõbranna helistas ükspäev ja kurtis, et elukaaslane on natuke veidraks muutunud ja ta tahaks minuga kokku saada ning sellest rääkida. Leiutasin kiiresti mingi vabanduse välja, aga ma ei saa neid ju igavesti vältida.

Mida küll teha? Ma kardan, et rikkusin kõik suhted ära, sest see tegevus on ju ennekuulmatu. Ma ei taha oma sõbrannat kaotada ja ma ei annaks elu sees endale andeks, et nad sellise asja pärast lahku lähevad."