Lugeja: lõpuks ometi tehti maski kandmine kohustuslikuks, see on jube, kuidas inimesed poes ja bussis selga ronivad
Lugesin, et valitsus otsustas kehtestada maskikandmiskohustuse ühissõidukites, kino- ja teatrisaalides. Olin ise sellist uudist juba kaua oodanud ja loodan, et inimesed mõtlevad nüüd peale selle korra kehtestamist rohkem oma ninaotsast kaugemale.
Käin tööl Tallinna kesklinnas, tööle sõidan hommikuti bussiga ja minu hinnangul on absurdne, mis toimub Tallinnas nii ühissõidukites kui ka poodides. On arusaadav, et hommikuti lähebki tööle palju inimesi, kuid buss, millega ma sõidan, ei ole kunagi rahvast nii täis, et seal peaks kellelegi selga ronima ega ole võimalust olla hajutatud.
Aga suur hulk inimestest ei pea seda millekski. Täiesti tavapärane on olukord, kus ma sõidan hommikul tööle, istun kahesel istmel, mask on ees ja minu ees ning taga on piisavalt tühje istekohti, kus ei ole kedagi. Aga mis juhtub? Keegi tuleb bussi ja marsib otsejoones minu suunas ning istub minu kõrvale, saaks isegi öelda, et pressib. Maski loomulikult ees ei ole. Siin tekib küsimus, et kas inimesed tõesti ei mõtle?
Loomulikult ei tembelda ma igat enda kõrvale istuvat inimest potentsiaalselt haigeks või viiruselevitajaks, aga kui kevadest saadik on rõhutatud, et oluline on hoida vahet, viimaste nädalate jooksul on koroonahaigete numbrid jälle hüppeliselt tõusnud, siis ma tõesti ei mõista, kui raske on hoida elementaarselt vahet?
Poodides on olukord veelgi hullem
Olgu, ma võin bussis seista ja ise tagada, et keegi mulle liiga lähedal ei seisaks, aga ühistransport ei olegi minu meelest veel kõige hullem. Täielik absurd on see, mis toimub poodides. Jah, ma olen omalt poolt üritanud teha kõik, et rahvarohkeid poode vältida ja tellin enamasti toitu koju, aga isegi korralikult planeerides juhtub teinekord, et ikka on vaja midagi poest.
Kui poes liikudes on enam-vähem igalühel võimalik tagada hajutatus, (mitte, et inimesed seda teeks) siis kõige hullem on olukord kassajärjekorras. Ilma naljata on viimasel ajal olnud mitmeid kordi, kus keegi on mulle peaaegu et kuklasse köhinud. Paar korda olen viisakalt palunud inimestel minust veidi tahapoole seista ja olen osutanud ka sõbralikult joontele, mis maas on, ja vastuseks olen saanud ainult vihaseid pilke või ei ole minust üldse välja tehtud.
