"Mu lapsed ei tohi mitte kunagi tunda, et neil jääb midagi tegemata sellepärast, kelle ma nende isaks olen valinud."
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
2. Päästev rahalaev
“Teie number, palun,” püüan vanema härra tähelepanu, kelle riided olen just garderoobi rippuma pannud, kuid kes enne mu naasmist on ühe teise mehega jutustama jäänud, nii et ei märkagi, et ma juba mitu sekundit tema riiete asukohta määravat garderoobi hõbedast numbrimärki väljasirutatud käes hoian.
“Oi, jah, aitäh,” ütleb vanahärra mulle tänulikult ning noogutab vabandavalt.
Naeratan sellise armsa tähelepanu peale. Ilmselgelt on tegemist nö vanakooli härraga, kes teab, kuidas viisakalt käituda. See väike vabandus-noogutus mõjub kui sõõm värsket õhku kõigi nende kiirustavate ükskõiksete inimeste vahel, kes garderoobi järjekorras seismist peavad vaid teatriskäimise negatiivseks osaks ja seda varjamatult ka välja näitavad. Mõnigi teatrikülastaja kipub arvama, et on maailma suurim ühekohus, et mitusada külastajat peale etenduse lõppu kohe mõne minutiga oma riideid kätte ei saa. Mõnikord mõtlen, et elan vist vales ajastus, sest selline vanakooli viisakus sobiks mulle kohe väga hästi.
Mitmendat päeva sajab lund. Novembrikuu keskpaigas on see tegelikult ju täitsa normaalne, aga september ja oktoober olid nii soojad, et karget külma õhkavad riided tunduvad mu käte vahel kuidagi võõrad. Iga võõraste riiete pealt langev niiske lumehelves tuletab lihtsalt meelde, kui suured on selle kuu sooja- ja elektriarved, mille tasumiseks jõulukuul raha peab jätkuma.
Teatri garderoobis töötan kolmel õhtul nädalas. Püüan ajagraafikus saada kuupäevad, mil Janaril etendusi ei ole. Täna see kahjuks ei õnnestunud. Nii olen veidi pinges, kuna tean, et võin meest iga hetk kohata.
Vaatan kella ja ohkan kergendunult kui mõistan, et etenduse alguseni on vaid kümme minutit. Seega on lootust, et Janar keskendub lava taga ning fuajees enam ringi ei traavi. Samas pole kunagi välistatud, et ta viimse hetkeni püüab naisfännidega kohtumisi nautida. Mingil põhjusel teeb ta eriti tihti seda just minu vaateväljas. Või tundub mulle lihtsalt nii ja tegelikult edvistab ta erinevate naistega kogu majas? Mina lihtsalt näen vaid seda, mis garderoobi läheduses toimub. Seegi on võimalik.
Meie lahkuminekust on küll möödas juba 4 aastat. Lahkusime Janari juurest, kui Marleen oli nelja-aastane. Pikk elatisraha vaidlus ning pidevad kohtumised on aga pinget meie vahel jätkuvalt üleval hoidnud, nii et ma ei tea kunagi, millise kommentaariga ta kohtudes välja tuleb.
“Lilian, kas sa uudist juba kuulsid?” ärkan oma mõtetest Terje salapäraselt esitatud küsimuse peale, kui viimased külalised on teatrisaali suundunud.
“Mida sa mõtled?” ei saa ma ta jutust aru. Oleme Terjega aastaid kõrvuti töötanud. Etenduste ajal on palju ooteaega, mil oleme maad ja ilmad kokku rääkinud. Nii et kuigi me pole mingid erilised sõbrannad, oleme teineteise eludega suht kursis.
Terje on muude tööde kõrvalt siinset tööd teinud kauem kui mina olen üldse elanud. Kuigi enamasti jooksevad garderoobinumbritega siin ringi pigem nooremad inimesed, siis Terje on ka pensionärina teatrile truuks jäänud. Ja ilmselgelt ka teater talle. Pole ka ime, sest oma vanusest hoolimata on naine väga heas vormis ja sibab kohusetruult ringi kiiremini kui mõnigi meie kolleeg.
“Ikka Janarit,” naeratab Terje mulle veelgi salapärasemalt.
“Ma pole midagi kuulnud,” tunnistan ausalt. Miski sisemuses hakkab keerlema. Kas ma üldse tahan seda uudist kuulda?
Terje muigab hetkeks ja naudib hetke, mil ta teab midagi minust rohkem.
“Janar saab aastalõpu galal publiku lemmiku auhinna,” naaldub naine mulle veidi lähemale, et saladus teatavaks teha.
“See ei ole ju saladus, et tal on palju fänne. Ega see eriti suur üllatus ei olegi,” kehitan õlgu. Janar on korduvalt erinevaid auhindu saanud. Ilmselgelt tuleb tal kellegi teise mängimine hästi välja. Ja just see mulle ei sobinudki. Ma ei saanud lõpuni välja teada, kes ta tegelikult oli.
“Parim osa on aga see, et auhinnaga kaasneb päris kopsakas rahaline preemia.” Terje silmis on võidurõõmus pilk, kui ta saab lõpuks lauale laduda uudise selle osa, mis mind tõesti puudutama peaks. “Nüüd pole tal mingit põhjust sulle öelda, et raha ei ole ja ei tule.”
“Ahnii,” noogutan heakskiitvalt. Nüüd saan aru, miks Terje kogu lugu nii salapäraselt rääkima hakkas. Koos töötatud aastate jooksul on Terje korduvalt näinud, kuidas olen rahaliselt väga hädas olnud. Eriti just neil aegadel, kui nii Margus kui Janar lubavad lastele alimente maksta, kuid siis hakkavad algul keerutama, kuidas varsti saab ja kuidas nad ise ka alles ootavad mingite summade laekumist. Ja kui siis pärast pikka lunimist ja järelkäimist tuleb välja, et mingit raha ikkagi ei olegi, siis olen pidanud ise välja mõtlema, et mis nüüd edasi saab. Just Terje on olnud see, kes neil hetkedel on mulle laenanud raha mõneks söögikorraks või mõne lapse ekskursiooniks või muudeks vältimatuteks kulutusteks. Palgapäeval olen talle alati tagasi maksnud. Isegi kui ta on pakkunud, et võib selle mulle kinkida, sest olen tema arvates niigi tubli ja saan hakkama rohkemaga, kui peaksin. Aga nii need asjad ei käi — ma pean ise hakkama saama.
“Oeh, see oleks küll nagu päästev rahalaev,” ohkan üheaegselt lootusrikkalt ja murelikult. “Isegi kui me lastega kogu linnale metsikut jõulupidu korraldama ei hakka, siis on järgmisel kuul väljaminekuid ikkagi rohkem.”
Henry väikseks jäävatele teksadele ma ei mõtle. Tahaks lihtsalt koolis ära maksta kõik kingitused ja erinevate ürituste osalustasud. Mu lapsed ei tohi mitte kunagi tunda, et neil jääb midagi tegemata sellepärast, kelle ma nende isaks olen valinud. Nii et isegi kui Margus ja Janar ei hooli sellest, kas laste kasvatamiseks kogu raha on olemas, siis lapsed ei pea seda teadma.
Kas oleks kuidagi võimalik taas sooja ilma tellida? No nii jaanuari alguseni. Siis jääks kütte- ja elektriarved väiksemaks ja saaksin igale lapsele teha ühe eraldi kingituse ning ehk isegi jõululauale midagi erilisemat osta.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt.
