“Hollandis elas kord üks väike tüdruk nimega Audrey, kes sõi… tulbisibulaid. Asi polnud selles, et need oleks talle väga maitsenud, vaid hoopis selles, et ta oli näljas. Teise maailmasõja ajal oli elu Hollandis väga raske. Inimestel polnud midagi lauale panna ja Audrey tundis tihti pitsitavat nälga. Tulbisibulad päästsid ta näljasurmast,” algab lugu Audreyst raamatus “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2”.

Kui Audrey vanemaks sai, kolis ta Inglismaale ja temast sai filmistaar. Inimesed üle kogu maailma olid temast vaimustuses tema jumaliku ilu ja elegantsi pärast. Kuulsad moedisainerid jooksid tormi, et teda oma riiete näitamisel kasutada, ning temast sai stiiliikoon, kes kandis väikest musta kleiti, pikki kindaid ja teemanttiaarat. Pärast seda, kui tema kõige kuulsam film „ Hommikueine Tiffany juures” kinolinale jõudis, sai Hepburni stiil nii populaarseks, et paljud naised hakkasidki riietuma täpselt nagu tema. Nad külastasid isegi kuulsat juveelipoodi New Yorgis, et olla korrakski samas kohas, kus Audrey filmis seisis.

Enamat kui vaid filmistaar

Aga Audrey tahtis olla midagi enamat kui vaid filmistaar, kelle ilu ja riideid imetletakse. Ta tahtis inimesi aidata, eriti vaeseid ja puudust kannatavaid lapsi — neid, kelle kõht korises näljast nii nagu tal endalgi lapsena. Ta pühendus UNICEFi aitamisele, sest just see heategevusorganisatsioon tuli talle appi siis, kui ta ise väiksena abi vajas. Audrey ütles ikka, et mitte ükski laps ei peaks kunagi olema nii meeleheitel ja näljas, et lillesibulaid süüa. „Vananedes märkad sa, et sul on kaks kätt — üks enda ja teine teiste inimeste aitamiseks,” on Hepburn öelnud.

Kui Audrey suri, siis anti ühele uuele lumivalgele tulbisordile tema nimi tunnustuseks tema UNICEFis tehtud tööle.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid