Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

4. Kodutud

Meil polnud kuhugi minna. Olime lastega kodutud. See oli avastus, mille tegin, kui olin enda ja laste kõige olulisemad asjad Janari töölolemise ajal ära pakkinud. Mehel olid hommikul ilmselged märgid, et kaineks ta ennast veel maganud polnud. Ma ei tahtnudki mõelda, mida kõike ta eelmisel õhtul selle äraoldud tunni jooksul sisse oli joonid. Nii tellis ta hommikusse proovi minnes takso. Lapsed olid selleks ajaks juba kooli ja lasteaeda läinud. Mina leidsin endale maja teistes osades tegevust, nii et Janariga kuni tema lahkumiseni kokku ei puutunud.

Uurisin juba öösel kuulutusi, et sobilik üürikorter leida. Jätkasin seda hommikul, kuida midagi sobilikku polnud pakkuda. Kortereid oli küll, kuid nende maksed olid nii suured, et garderoobis teenitud palgast jäi selleks väheks. Eriti kuna tegelikult läks kogu mu sissetulek kiirlaenude tasumiseks. Nende kiirlaenude, mille eest Janar endale esinduslikke riideid ja muud vajalikku ostis ja mille lubas hiljem kinni maksta. Selleks hetkeks oli selge, et seda kunagit ei tule kunagi.

Hakkasin juba lootust kaotama ning mõtlesin, et pean kottidesse pakitud riided uuesti kappidesse panema ning olukorraga leppima. Sel hetkel mõistsin, et siit uksest välja astudes oleme lastega kodutud. Vajusin jõuetult elutoa diivanisse istuma. Kas see oligi minu hoogsalt alanud päästeoperatsiooni ebaõnnestunud lõpp?

Lõpuks tuli mulle meelde Terje.

“Oh, Lilian, kullake, muidugi võite siia tulla. Mul ju maja üksinda käes,” lubas Terje, kui talle helistasin. Ta abikaasa oli mõned aastad varem surnud. Lapsed ammu suured. Majake linna serval oli aga aastakümneid tema kodu olnud, nii et naine ei mõelnudki seda müüa.”Saate siin elada, kuni vaja.”

“Ainult nii kauaks, kuni me endale sobiliku koha leiame,” lubasin Terjele. Ise tundsin maailmatu suurt kergendust. Olin küll pikalt mõelnud, et ei räägi kellelegi, kuidas ennast Janari kõrval tunnen ja kuidas ta minu ning lastega tegelikult käitub. Ma ei tahtnud ju ta mainet kahjustada. Ma ju armastasin teda. Lõpuks Terjega rääkides tundsin, nagu oleks kogu maailma koorem seljast kukkunud.

Lastele oli Terje alati meeldinud. Aegajalt käisid nad minuga teatris kaasas ja istusid tööpäeva lõppu oodates garderoobinurgas. Terje rääkis alati lastele vahvaid lugusid ja kuulas nende endi väljamõeldisi suure huviga. Sel hetkel tundsin, et seda peakski üks vanaema tegema. Ainult selle vahega, et minu ema elas teises Eestimaa otsas ja polnud oma lapselapsi kunagi näinud. Teda lihtsalt ei huvitanud. Tal oli oma tulevate ja minevate meestega nii palju tegemist. Kunagi olin kinnitanud, et ma ei saa oma ema sarnaseks. Ja siin ma siis olin- kolisin ära järgmise mehe juurest, kelle puhul teadsin, et ta ei hooli minust ja lastest piisavalt. Esmalt siis mu poegade isa Marguse ning nüüd Marleeni isa Janari juurest. Kas ma ei osanudki olla ema ja naine?

Aga kui mina juba mitmendat korda niiviisi lastega lahkun, siis mis see minu kohta ütleb? Teadsin ju vaid, et ma ei taha olla selline, nagu minu ema oli, aga … milline ma siis oleks pidanud olema? Kas see, et nägin algul vaid Janari armastavat poolt, on minu viga? Kas tahtsin pärast mu poegade isa Marguse juures lahkumist nii kiiresti oma elu taas stabiilseks saada, et valisin liiga kiiresti järgmise mehe, kellega koos olla?

Näen, kuidas inimesed Janari ümber teda ülistavad. Nii tore, hooliv, sõbralik, hea huumorisoonega… Seda kõike ma ju algul nägingi. Kuni hakkas argipäev ja Janar tujutses iga väiksema asja peale nagu väike laps. Ainuke vahe oli see, et mul oli juba kaks väikest last ning kolmas tulemas. Janar oleks pidanud olema toetuspunkt, kellega koos saada väike laps. Marleeni ootama jäädes aga muutus Janar minu kõrval päev päeval üha rohkem inimeseks, kes ise tohutut hoolitsust vajas. Nii ma siis pidin hakkama saama enda rasedusaegsete tujudega ning ka mehe kasvava emotsionaalsusega.

Lapsed olid tol päeval koolist ja lasteaiast tulles rahul ja õnnelikud, kui said teada, et jääme mõneks ööks Terje juurde. Eks nad samal ajal olid ka segaduses, et mis nüüd edasi saab. Ma ise olin ju ka. Eelmise öö ühine hirmunud nutmine ning sellele eelnenud karjumine ja uste paugutamine olid aga kõigil meeles ning keegi meist ei tahtnud Janari majja tagasi minna. Tundsime lastega, et ükskõik, kuhu edasi, aga mitte tagasi majja, kus me ei teadnud, mille peale Janar plahvatab.

Sel hetkel võtsin teise kiirlaenu. Teadsin, et Terjel ma ennast üleval pidada ei lase. See oli niigi üliarmas, et ta meil päevapealt sisse kolida lubas.

Niisiisi läksin neli aastat tagasi jõuludele vastu kodutuna ja võlgades. Töökohaks oli kolmel õhtul nädalas teatri garderoobis töötamine, mille tasu aitas maksta kiirlaenu, mille raha kulutas tegelikult juba ammu ära Janar.

Kui mu elu oleks film, siis oleks see kindlasti olnud pöördepunkt, kust hullemaks enam minna ei saa. Aga minu elu on päriselt olemas. Järelikult sai ikka veel hullemaks minna.

Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.