„Jah, ma mõistan, et üheksa kuud kedagi oma südame all kanda on suur asi, veel suurem on kellegile elu anda. Palju õnne! Katsikud ja muud jutud- need kõik on aetud. Kas nüüd võib eluga edasi minna?”- küsib kirjasaaja irooniliselt.

Nimelt teeb naisele meelehärmi see, et iga kord kui ta lepib kohtumist kokku mõne lapsevanemaga (kas tööalaselt või niisama sõbrannana) kõlab sealt esmalt vastus: „ Kell 9 me ärkame, kell 10 sööme ja siis teeme seda ja siis seda...".

Naine on tõeliselt pahane, et "titemammadel" jääb konkreetsusest puudu ja nende päevakava ette lugemine võtab jälle temalt oma jagu aega.

„Kas on siis nii raske öelda, saan kohtuda kell 13:00? Miks on vaja see „meie” ja „magame” sinna sisse tuua? Kui aus olla, siis mind ei huvita see põrmugi, mida „te” enne või pärast minuga kohtumist teete. Olge lihtsalt konkreetsemad. Nii hoiate kokku nii minu kui enda aega ,” põrutab naine.

"Mõtlesin, et kirjutan teile, et saada lõpuks aru, mis värk sellega on, et mingil eluetapil normaalsed naised muust ei räägi kui „meie” ja „meie”. Veidi rohkem konkreetsust, mamad!"

Armas lugeja, oskad sina öelda, miks nii on?