"Kas mõtetelugemine on meeste juures hea omadus või tähendab, et tuleks kiiresti teises suunas kihutada?"
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
8. Koeraga oled õnnelik
Mõistan, et olen mehe kätt sekundi liiga kaua enda omas hoidnud ning lasen kohmetult lahti. Miski mehes on aga väga külgetõmbav. Kas Marleen tõi mind siia ikka kutsikaid vaatama?
Tüdrukud on mõlemad kutsikate aedikus. Koeramamma nuusutab Marleeni üle ning jääb ilmselgelt tulemusega rahule ja keerab ennast aediku teises nurgas magama. Kutsikad tegelevad lastega, nii et nende ema kasutab ilmselt võimalust puhata.
“Tema on kõige julgem emane. Ei jäta ennast kunagi hätta,” kaisutab Andreas ühte pisikest musta karvapalli ning ulatab ta seejärel siis minu kätte. Sulan sekundiga, kui väikseke mu kätele maandub. Andreas võtab sülle järgmise ning surub endale põse vastu.
Nii armas!
Nii armsad…
Mida?
Appi, ma ei saa enam aru, mida ma teen!
Keskendun minu käes olevale karvapallile ja püüan mitte näha, et Andreas nunnutab teist kutsikat edasi. Surun kutsika ühe käega õrnalt enda vastu ning paitan teisega.
“Sa oled tõesti vahva,” sosistan vaikselt. Kutsikas saaks sellest justkui aru ning tõmbab mul keelega üle näo. Vaatan mehe poole ja tema vaatab naeratades mind.
Armastus on õhus. Seda on tunda. Kutsikad. Seda nad teevad. Kutsikad on armsad.
Nii, nüüd on ametlikult kindel, et hakkan hulluks minema, sest näen ja tunnen asju, mida pole olemas. Need mõned minutid, mis olen selles majas olnud, on minus igatahes tohutu segaduse tekitanud.
“Emmmmmeeeeee,” venitab Marleen nii pikalt, kui vähegi võimeline on, ise aediku põrandal koos Tuuliga kutsikate kuhja alla mattunult istudes. “Nad on nii armsad. Äkki sa ikka mõtled ümber?”
Teadsin, et see ei saa nii lihtsalt minna. Tegelikult oli see küsimus siia tulles ennustatav. Siiski olen praegu tänulik, et tütre mangumine mu mõtted selgemaks teeb. Keeldumine on lihtne. Seda olen ju korduvalt teinud.
“Ei, Marleen. Me rääkisime sellest. Üürikorterisse ei saa koera võtta,” kordan teksti, mida enne siiatulekut tegelikult juba rääkisin.
“Aga ma nii tahaks,” jätkab Marleen. Tavaliselt on ta väga leplik, nii et selline mitmekordne küsimine näitab, et kutsikad on tüdrukule tõsti hinge läinud.
“Ei,” vangutan veelkord vaikselt pead.
Andreas paneb enda sülest kutsika aedikusse tagasi. Ulatan talle ka enda käes olnud kutsika, justkui aitaks see vähendada kurba pilku mu lapse silmis. Ilmselt lootis Marleen, et kui mind juba siia saab, siis edasi läheb lihtsalt ja ma ei suuda ilma jah-sõnata nende nunnupallide juurest lahkuda.
Marleen tõmbab ühe kutsika endale näo ligi ja surub kõvasti vastu põske. Tüdruku silmad on kurvad, aga ta ei küsi rohkem.
“Mul on üks mõte,” teatab Andreas ettevaatlikult. Vaatan mehele otsa ning näen silmanurgast, et ka Marleen ja Tuuli justkui elavnevad. “Me võiksime ühe kutsika jätta nagu kaasomandisse. No et te aitate meil teda kasvatada.”
“Kas see tähendaks meie jaoks suuri kulutusi?” küsin endalegi mõtlemata. Andrease rahulikust muigest saan aru, et mu küsimus tuli vist liiga kiiresti.
“Ei, sellega ei kaasneks muud kohustust, kui et peaksime kõik koos koertega jalutamas käima.”
“Hurraa,” hõiskavad tüdrukud ning hakkavad plaksutama ning teineteist ja kutsikaid kallistama. Koerakesed ehmatavad korraks ning jäävad segaduses pilgul tüdrukuid vaatama, kuid siis mõistavad, et on mänguaeg ning varsti on aediku põrand taas laste ja koerte seguga ühtlaselt kaetud.
Vaatan Andreasele otsa. Vähemalt üritan. Tema aga jälgib aedikus toimuvat ning naeratab selle peale soojalt. Puurin oma pilguga meest edasi, nii et varsti ei saa ta mind enam ignoreerida. Andrease ettevaatlikust olekust mõistan, et ta mõtles selle kõik praegu kohapeal välja.
“Kohvi? Teed?” pakub mees ebalevalt.
“Tee oleks hea,” vastan. Jätame tüdrukud möllama ja rõõmustama ning liigume kööki. Mees laseb veekeetjasse vett ja paneb selle tööle.
“Tegelikult pole sellises vormis kaasomandit olemas, eks ole?” küsin, kui mees kapist paar erinevat teepakki välja tõstab. Ta pöörab aeglaselt ringi, vaatab mulle otsa ning ettevaatlikult naeratades raputab pead.
“Tead, Lilian, me oleme aastaid koeri pidanud. Olen näinud igasuguseid koerasoovijaid. Sinu laps on tõesti siiras ja armastab loomi.”
“Aga tal pole mitte mingisugust loomapidamise kogemust,” segan vahele.
“See polegi esmatähtis. See, mis siin on,” mees koputab oma südamele, “on kõige olulisem. Ja see on su tütrel õiges kohas. Saan su põhjendustest aru, et üürikorterisse koera võtta ei saa, kuid see on minu võimalus ühele lapsele loomaga kooskasvamist pakkuda.”
Naeratan. Totakalt. Olen harjunud meestega, kes mu laste vajadusi vähendavad. Siin aga on inimene, kes mõistab mu last paremini kui ma ise ning leiab võimalusi, kuidas lapsele parem oleks. See on minu jaoks midagi uut.
Püüan Andrease jõllitamise lõpetada. Vaatan selleks köögis ringi. Tänava poole suunatud akna kõrval on ilus koera pildiga puidust plaat, millel on kirjutatud:
“Kui sa pole õnnelik vallaline, ei saa olla ka õnnelikus abielus. Õnnelikuks ei tee suhe, vaid koer.”
“See on küll vahva mõte,” viipan äsja loetu poole. Mees hakkab naerma.
“Sõbrad kinkisid. No aga eks ma nii endale oma elukorraldust põhjendangi.”
“Koertepidamist?” küsin ettevaatlikult, kuigi aiman, mis laeka ma vist avasin.
“Ei, vallalisena elamist. Kõik vajalik on ju olemas.” Andreas mõtleb hetke. “Pärast Tuuli ema surma … on koertest piisanud.”
Appi, mida ma tegin? Mul pole õrna aimugi, kuidas leinavate inimestega käituda. Või kuidas neid lohutada. Ja mis saab siis, kui ta veel nutma hakkab? Tuhat hirmu käib sekundis minust läbi. Mul pole leinavate inimeste ja surnutega väga palju kokkupuuteid. Seda enam on hetkel tõusmas paanika, sest ma pole ilmselgelt valmis selleks, mis siin kohe juhtuma hakkab.
“Ära karda, ma ei hakka nutma, ega halama,” naeratab mees, justkui mu mõtteid lugedes. “Tuuli ema on lahkunud, aga ma olen selle endast läbi lasknud. Sellepärast saangi sellest rääkida”.
Nii, peale mu lapse suudab ta ka minu sisse näha. Kes see mees on? Kas mõtetelugemine on meeste juures hea omadus või tähendab, et tuleks kiiresti teises suunas kihutada? Kui ma pole seda varem kogenud, siis kuidas teada saada?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
