"Kõige hullem oli aga teadmine, et koolikiusamisest teades ei osanud ma ikkagi midagi ette võtta."
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
11. Halvast halvemaks
Oli mul vaja sinna jalutama minna, mõtlen juba mitmendat päeva järjest. Mul oli kõik hästi. Või noh - tegelikult oli ju sama halvasti, nagu praegu, aga mõtlesin kogu aeg, et see on paratamatu. Pean küll igapäevaselt tegelema laste isade ja raha ja kooli ja laste enda vastuseisuga, aga … mul polnud endast kahju.
Andrease sõnad tähendasid seda, et nüüd mul oli endast kahju. Automaatselt võtan ja annan garderoobi numbreid ning vahetan teatrikülastajatega viisakussõnu. Mõtted on aga hoopis mujal.
Mitmendat päeva tunnen, kuidas kogu kannatus ja kurbus on nagu mulle kaela vajunud. Kõik ainult sellepärast, et Andreas küsis, kes minu eest hoolitseb ja muretseb. Juba aastaid pole mulle mõttessegi tulnud, et keegi peaks seda tegema, sest mul on nii palju muresid, milles kogu aeg keerelda ja millele mõelda.
Paar päeva tagasi kirjutasin uuesti ka Henry kehalise kasvatuse õpetajale. Selgitasin kiusamise teemat, mida laps kodus rääkis. Küsisin, kas on mõeldav, et lapsel on riided “kadunud” ja ta tundides võimetekohaselt kaasa ei tee sellepärast, et kardab kiusamist?
“Eks rüselemisi tuleb kehalise kasvatuse tundides ikka ette. Sellises vanuses poiste puhul on see normaalne. Norimist mina ei ole kuulnud. Soovitan Henryl oma enesekindlusega tegeleda. Siis ei ole sellised asjad probleemiks ja saab tunnis ilma vabandusteta ilusti kaasa teha,” vastas õpetaja.
Istusin pärast selle kirja lugemist tükk aega vaikselt elutoa diivaninurgas. Kas see ongi koht, kuhu oma lapse iga päev saadan? See ongi kooli ja kodu koostöö? Ja siis räägime kiusamisvabast koolist ja sellest, kuidas vägivalt on keelatud?
Olen aastaid kartnud, et lastekaitse võtab mul varsti lapsed ära, kuna ma ei suuda neile kõiki asju osta ning olen pidevalt närviline ja karjun nende peale. Aga kui kehalise kasvatuse õpetaja õigustab kiusamist tunnis, siis millest me räägime?
Kui Henry tol päeval koolist koju tuli, siis rääkisin temaga pikalt kiusamisest ning kuulasin, millistest juhtumitest laps mulle veel rääkis. Iga sõnaga hakkas üha kurvem ja kurvem, sest sain teada, millest ma ei teadnud ja milles polnud oma last toetanud. Kõige hullem oli aga teadmine, et koolikiusamisest teades ei osanud ma ikkagi midagi ette võtta. Õpetajaga rääkisin … kuhu edasi?
“Palun ära räägi kellegagi. See teeb asjad ainult hullemaks,” palus Henry. Kehalise kasvatuse õpetaja oli järgmisel päeval pärast mu esimest kirja poisid tunni algul üles rivistanud ning öelnud, et tunnis kiusata ei tohi. Erik karjus kohe üle saali, et ilmselt Henry käis kaebamas. Ja õpetaja … ei teinud midagi. Ehk et poiss ju tunnistas avalikult üles ja … õpetaja ei teinud midagi. Nii olin oma lapse jaoks olukorra lihtsalt veel hullemaks teinud. See tegi minu enesetunde veelgi abitumaks.
Kõik päevad oleme lastega muudkui ka koristamise pärast kakelnud. Tunnen, et iga vaba hetke, mis nendega koos olen, räägime koristamisest. Tulemuseks on aga ikka, et nende enda toad on segamini ja laste asjad roomavad hirmutavalt ringi ka mööda elutuba ja kööki.
Teatri fuajees õnneliku naeratusega ringil liikuv Janar ei tee asju lihtsamaks. Mehe päevitunud nägu ei püüagi varjata, et on hiljuti tõesti nädalakese soojal maal puhanud. Sellega tuleb veelgi valusamalt meelde, et mina pole samal ajal välja mõelnud, kuidas lastele uued talvesaapad osta. Õigemini- ma tean, kuidas seda teha, aga mitte, et millise raha eest.
“Kas sa tahad sellest rääkida?” küsib Terje, kui fuajee on inimestest tühi ning etendus alanud.
“Ma vist ei oska,” kehitan õlgu. Terje naeratab mulle soojalt. “No ma … kohtasin ühte meest.” Naine jälgib mind jätkuvalt toetaval pilgul. “Ta on nagu tore … aga tegelikult on kõik halvad asjad nüüd veelgi halvemad,” tunnistan ausalt.
Räägin Terjele ühisest koertega jalutamisest ja kõigest, mida Andreas mulle rääkis ning mida pärast seda tundsin.
“Kõik on ju selge,” on Terje mu jutu lõpuks juba täitsa õnnelik.
“Sa oled küll ainus, kes meist millestki aru saab,” porisen vastu, sest olen just ära rääkinud, kuidas kõik on varasemast veelgi hullem ja Terje ainult naeratab selle peale.
“Oled lõpuks kohanud meest, kes ise endaga hakkama saab,” naaldub naine mulle vandeseltslaslikult lähemale.
“Mida see veel tähendab?”
Terje hakkab naerma.
“Täpselt, sa isegi ei tea, mida see tähendab, sest pole varem sellisega kohtunud. Võid kindel olla, et mida iganes ta ütles, polnud Andrease eesmärk sind kurvaks teha. Tegelikult oli tal ju õigus - sul on palju kohustusi. On aeg, et sa enda eest rohkem seisaksid ja ennast tähtsaks peaksid.”
Ohkan sügavalt.
“Tegelikult saan sellest ju aru. Tigedaks ja kurvaks teeb mind ilmselt, et ma lihtsalt ei oska selle teadmisega midagi peale hakata. Raha sellest juurde ei tule ja nii jäävad mu suurimad mured ikka samaks.”
“Rahast rääkides on su esimene ülesanne hoopis kulusid väiksemaks teha. Ausalt, ma ei saa aru, miks sa sellel Janaril endaga nii käituda lased,” vangutab Terje pead, nii et hallid lokid sujuvalt liiguvad.
Ülejäänud etenduse jooksul ning külastajatele riideid tagasi andes mõtlen Terje sõnadele. Pärast etendust õnnelikult välisukse poole liikuvat Janarit nähes hüüan meest endalegi ootamatult.
“Tead, Janar, mul on väike probleem,” ütlen välja lause, mida olen pikalt peas keerutanud. “Asi on selles, et ma ei saa enam sinu laenu maksta.” Mees tõmbub pingesse, naeratus näol väheneb ning ta vaatab ettevaatlikult ringi. Nähes, et mõned näitlejad liiguvad vaid fuajee teises otsas, mees natuke rahuneb. “Läksin sinu juurest ära, et ma sellist elu ei elaks. Saan aru, kui sa mu lapsega ei taha midagi tegemist teha, aga sa ei saa enda luksusliku elu eest maksmist mulle jätta.”
“Tahad tõesti uut üürikorterit otsima hakata?” naeratab Janar üleolevalt.
“Kui vaja, siis küll.” Selleks rünnakuks olin juba valmis.
“Sa ikka tead, et kui satud lastekaitse huviorbiiti, siis su sissetulekutest ei piisa, et kõiki lapsi üksi kasvatada?”
Olen hetkeks vait.
“Seda ma arvasin,” naeratab mees meelalt. “Teeme nüüd nii, et sel teemal me rohkem ei räägi. Minu teada oleme otsused ära teinud ja pole vaja iga kord enne jõule raha juurde nuruma hakata.” Janar keerab kannalt ringi ja lehvitab mulle üle õla.
Kas ma nüüd seisin enda eest ära ja võib öelda, et see on nüüd tehtud?
Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa, 6. osa, 7. osa, 8. osa, 9. osa, 10. osa
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
