Olen oma naisega abielus olnud 10 aastat. Töötan raamatupidamises ja naine pagaritöökojas. Ta on 35 ja mina 38.

6 kuud tagasi tundus, et ta pole õnnelik. Meil on kolm alla 8-aastast poega. Tean, et nendega on raske ja arvasin, et rahulolematus tuleneb karantiinist. Kui kevadine karantiin läbi sai, pakkusin, et viiksin lapsed nädalavahetuseks oma vanemate juurde. Tahtsin talle puhkust anda ja et poisid saaksid ema suures aias ennast tühjaks joosta.

Kui ma poegadega koju tagasi jõudsin, mu naine nähvas mulle. Küsisin ta käest seepeale, kas saaksime õhtul rääkida, mis teda täpsemalt häirib. Ja siis ta tegi selle teatavaks: tal on armuke.

Ta rääkis, et oli ühe püsikliendiga lähedaseks saanud. Tema sõnul nad "lihtsalt klikkisid". Alguses hakkasid nad suhtlema Facebookis, seejärel vahetasid numbreid ja hakkasid teineteisele sõnumeid saatma.

Sel nädalavahetusel, kui ma poistega oma vanemaid külastasin, olid nad käest kinni hoides läbi linna kõndinud. Mu naine oli temasse armunud. Küsisin, kas nende suhe on intiimne ja ta varises kokku. Vihastasin ja karjusin: "Kas sa magasid temaga siin? Jah või ei?" ja ta tunnistas kõik üles.

Sellest on möödas 3 kuud ja ta räägib, et kahetseb ja peame poiste nimel pingutama ja et on selle noore kutiga (ta on 29-aastane) kõik ära lõpetanud. KOLM KUUD ja ma ikka ei suuda teda vaadata. Ma olen nördinud. Tunnen end tühisena.

Vihkan end, et ei osanud ohumärkidele tähelepanu pöörata. Olin pimestatud, sest usaldasin teda.

Armastan teda ja ma lihtsalt ei tea, kuidas oma abielu päästa.

Allikas: The Sun