Ma olen kolme lapse ema, vanim on seitsmene, keskmine neljane ja noorim nüüd kuuekuune. Ehk siis üle seitsme aasta olen ma sarnast tralli juba läbi teinud, kus jõuluistumistel vanaemad-vanaisad ja tädid-onud hakkavad minu lapsi kasvatama.

Mõned näited: “Karl, kuidas sul siis lasteaias läheb?” (Ootab kaks sekundit vastust ja paneb siis lapse ebamugavasse olukorda, öeldes kõva häälega üle laua, et Joosep rääkis küll Karli vanuses maad ja ilmad kokku, ema peaks Karli ikka logopeedi juurde viima!)

Muidugi ei mõtle küsija selle peale, et laps alles saabus ja vajab veidi aega kohanemiseks. Seda seletada püüdes rehmab küsija käega ja kõnnib minema.

Või üritatakse sööta mu lastele salaja komme ja muid maiustusi ning minu keelamise peale öeldakse lastele suuri silmi tehes: “Kas emme on kodus ka nii kuri? Teil ei ole ikka vedanud, tulge järgmisel nädalavahetusel külla, siis luban teile head ja paremat!”

Mis te arvate, kes on õhtul laste seas populaarseim tegelane ja kellega minnakse kodus õhtul tülli? Jah, ma võiksin vabalt kõik need jõuluistumised ära jätta, aga ei tundu õiglane neid lastelt ära võtta.

See aasta on veidi lihtsam, külla tuleb ainult minu ema koos oma elukaaslasega, ülemaailmse pandeemia tõttu jätame suurema istumise ära. Küll aga on ka nemad suured sõnasepad ja minu ema on vägagi omal arvamusel sellest, kuidas ma oma lapsi peaksin kasvatama. Temaga sellest rääkimine ei ole siiamaani tulemust andnud. Eks see tuleb kuidagi üle elada.

Küll aga palun ma siiralt kõigil teistel, kellel on samuti jõulupeod ees — vanemad teavad ise kõige paremini, kuidas oma lapsi kasvatada ja mida neile pakkuda. Jätke see nende hooleks ja ärge sundige oma arvamust peale, kui seda ei ole küsitud!”