Jahmunud naine: ainus kink, mida ämm jõuludeks soovib, on lapselaps

Jõulud peaks olema aasta toredaim ja mõnusam aeg, aga ilmselgelt oleneb see perekonnast. Minu jaoks on see just aasta stressirohkeim aeg, sest mul on huvitava nõudmisega ämm, kes on ääretult järjekindel.

Ma olen Taivoga* koos olnud kuus aastat ja juba meie esimestel jõuludel otsustas ämm tähendusrikkalt mainida, et küll oleks ikka tore, kui järgmisel aastal rõõmustaks meid kõiki üks imearmas jõulubeebi. Mõtlesin, et ei tee sellest välja. Ja järgmisel aastal kordus see jutt uuesti, juba veidi nõudlikumas vormis.

Täielik tase saabus aga eelmisel aastal, kus peale teist klaasi glögi muutus ämm väga emotsionaalseks, haaras oma poja ümbert kinni ja hakkas nuuksuma, et tema vist ei näegi kauaoodatud lapselast ega saa temaga kunagi jalutamas käia. Ja et meie (mina ja mu elukaaslane) ei olevat ka enam esimeses nooruses ja kui me ikka nii kaua ootame, sünnib meil laps, kellel on midagi viga! Et lapselaps on ju ainus kink, mida tema üldse jõuludeks soovib.

Küll on ikka tore vestlus, mida jõulude ajal pidada. Oleks tahtnud kohe nähvata, et teinud siis omal ajal rohkem lapsi kui see üks poeg, saaks neid kordamööda ahistada selle jutuga.

Meie ei tunne veel elukaaslasega, et tahaks last. Selline surve muudab selle isu veelgi väiksemaks. Ei teagi, mis sellel aastal saab. Tahaks selle jutu peale põrutada, et ega ma ei ole kindel, et üldse sinu pojaga kavatsen last saada! See äkki paneks suu pikemaks ajaks kinni. Muidu ei ole mul ämma vastu eriti midagi, aga see õudne lapsesaamise jutt on mind ikka nii ära tüüdanud. Mees mul ainult ohkab malbelt, et kõik ämmad on sellised ja mul ei ole mõtet ärrituda.

*Nimi muudetud.

Lugejad, rääkige kaasa — kas teie pere jõululauas on samuti mõni iga-aastane jututeema, mis ajab kõiki närvi?