Naine meenutab: väga julm keskealise poolt sedasi noort tüdrukut lollitada! Kuidas tal häbi polnud?

Naisteka foorumis kirjutas meenutuse 1986. aastast naine, kes tundis, et talle tehti liiga keskealise kolleegi poolt, kes ajas talle kärbseid pähe.

Kui ma sain 18 täis 1986. aastal, siis lasti mul ka tööle minna lõpuks. Tollal ju ei lastud alaealisena kuskile tööle minna.

Töökohas oli üks minuealine poiss ka transporttöölisena töötamas. Ja ühel hetkel hakkas üks umbes 35-36aastane naine mulle vihjama, et see noormees olla minust huvitatud. Mina polnud mingit huvi selle poisi poolt kordagi näinud. Vastupidi, ta ei vaadanud mu poolegi. Talle meeldis hoopis 25aastane abielus naine. Kuid see keskealine naine hakkas iga päev järjest rohkem ja rohkem rääkima: "Jah, see noormees on sinust tõesti huvitatud, ta on seda mulle ise öelnud. Sulle pole ta julgenud välja näidata, et tegelikult on ta sinust huvitatud. Aga ta tahab sinuga kinno minna ja lähemalt tuttavaks saada."

Hakkasin seda naist järjest rohkem uskuma ja teismelisena olin ka väga uudishimulik ja nii ma hakkasin igal võimalusel selle naisega rohkem ja rohkem suhtlema ning talt detaile uurima selle noormehe suhtes, et kuidas ja mida on ta minust maininud jne. Ei osanud tollal karta, et mind võidi lihtsalt lollitada, sest see oli ju minust nii palju vanem isik. Kuid seda just paraku tehtigi minuga! See selgus hiljem, praeguse arusaama järgi siis firmapeol, mis toimus ühes restoranis. Seal selgus tõehetk.

See naine korrutas: "Ära muretse, ta on sinust tõesti huvitatud, sel peol ta võtab su tantsima ja siis saate ka rääkida lõpuks." Uskusin seda ja ootasin õhinaga seda pidu väga. See pidu jõudis kätte. See noormees istus otse selle laua vahetus läheduses, kus minagi ja pidasin seda heaks märgiks. Uskusin, et ta valis selle koha minu tõttu. Kuid siis...

Hakkas siis tantsimise aeg pihta. Ootasin, et ta tuleb mind tantsima kutsuma, kuid tema veetis tantsupõrandal aega hoopis selle 25aastase abielunaisega, kes talle oli hoopis meeldinud. Minust välja ei teinud ja kordagi mind tantsima ei kutsunud. Ootasin, kuni kolmveerand oli peost läbi saanud. Minu lootused olid kadunud ja mulle hakkas koitma, et mulle oldi valetatud kõige kohta. Kuid raske oli seda tunnistada, sest seda oli teinud keskealine isik, keda olin usaldanud täiega.

Läksin siis umbes pool tundi enne peo lõppu taksoga koju, kuna ei suutnud sellist olukorda enam taluda. Nutsin terve tee ja hiljem olin ka tööl täielik närvipundar. Seda naist hakkasin vältima. Tal jätkus nahaalsust ka hiljem korrutada sama, mis enne, selle noormehe kohta. Et "tema olla tahtnud sind tantsima kutsuda, kuid sa olid just ära läinud" jne. Kuid ühel päeval ta oli tööl purjus, see naine, ja siis ta ütles, et pidas mind algusest peale naiivseks lollikeseks ja et ta oli kõik see aeg vaid nalja teinud ja mu reaktsiooni jälginud ja iga kord hoogu juurde saanud, nähes, et mu huvi tõusis ja teda järjest rohkem usaldama hakkadin. Kuid tema oli kõik selle välja oma lõbuks mõelnud, et minu arvel nalja saada.

Sellest hetkest peale ma ei lasknud seda naist endale enam lähedale. Ja kui ta mõni päev hiljem (siis juba kainena) küsis, et miks ma enam temaga ei räägi, vastasin otse, et temaga pole mul millestki rääkida. Aga ei hakanud ütlema, miks. Ja ta ei tundnud huvi ka selle vastu. Ju sai aru, miks teda vältima hakkasin. Igatahes väga julm keskealise poolt sedasi noort tüdrukut lollitada! Kuidas tal häbi polnud?